Röövlid

Anders Rydell

Mõned päevad pärast Saksamaa allaandmist Teises maailmasõjas leiti hämmastav aare. Austria Alpides peituva Altaussee soolakaevanduse sügavustest avastasid liitlasväed kõigi aegade suurima kunstikogu – tuhanded Rembrandti, Rubensi, Michelangelo jpt meistriteosed. See leid paljastas ajaloo suurima kunstiröövi: 1933. ja 1945. aasta vahel varastasid natsid miljoneid kunstiteoseid. Need on hakanud välja ilmuma alles nüüd, viimasel kümnendil, mitmed on sattunud tippmuuseumite väljapanekutesse Pariisis, New Yorgis ja Berliinis. Raamatus uurib Anders Rydell natside kultuurihuvi ja seda, kuidas sai kunst Kolmanda Reichi poliitika oluliseks osaks.

Anders Rydell

Röövlid

Ruthile

EessГµna

KOKKULEPE JÕUSTUS 2009. AASTA SÜGISEL. Pärast aastaid kestnud läbirääkimisi loovutas Stockholmi Moderna Museet (moodsa kunsti muuseum) Saksa ekspressionisti Emil Nolde maali „Blumengarten (Utenwarf)”.

Ilmnes, et maalil, mille kunstimetseen Pontus Hultén oli 1960. aastatel Šveitsist ostnud, on tume ajalugu. 1930. aastatel, kui Saksa-juudi perekond Deutsch Natsi-Saksamaalt põgenema sunniti, läks maal müstilistel asjaoludel kaduma. 2003. aastal, üle viiekümne aasta hiljem, võtsid perekonna järeltulijad Moderna Museetiga ühendust, et maal tagasi saada. Puhkes pikale veninud tüli, mida pani tähele nii Rootsi kui ka rahvusvaheline meedia. Rootsi valitsus oli sunnitud võtma seisukoha konfliktis, mis mitme rahvusvahelise õigusorganisatsiooni arvates rikkus Rootsi mainet.

Tundus, et vaidlus ei paigutunud Rootsi aruteludes õigesse konteksti, ning see äratas minus kohe huvi. Aasta tagasi olin saanud kunstielu ja kultuuripoliitikat kajastava ajakirja Konstnären peatoimetajaks. Kunstivaldkonna uudisvoost ilmus aeg-ajalt ikka juhtumeid, mis tundusid Rootsis toimunuga seotud olevat. Ka Pariisi Louvre’is, New Yorgi MoMa’s ja Christie’si oksjonimajas avastati kunstiteoseid, mis olid teise maailmasõja ajal kaotsi läinud. Natsid olid need varastanud. Muuseumid ja oksjonimajad ei teadnud teoste saatusest midagi või vähemalt väitsid mitte teadvat. Sellekohased uudised ilmusid ajalehes enamasti nupukestena, kuid mõne aja pärast joonistus välja muster. Jutt ei olnud üksikutest juhtumitest, vaid maailma tuntumates kunstiasutustes välja pandud sadadest teostest, mida ka osteti ja müüdi. See tekitas küsimusi. Kuidas need teosed sinna õieti sattusid? Miks keegi seda varem ei avastanud? Ja miks nad just nüüd välja ilmusid?

Esmajoones huvitas mind, miks Гјle poole sajandi tagasi toime pandud kunstivargused endiselt tГјli tekitavad.

Mitu aastat olin kultuurivarguste ja nende majanduslike, moraalsete ja juriidiliste tagajärgede küsimustega tegelenud, kuid hoopis teises vallas. 2009. aasta alguses avaldasin koostöös Sam Sundbergiga raamatu „Piraadid – Rootsi failijagajad, kes röövisid Hollywoodi”. Teos käsitles Rootsi netipiraatide liikumist. Nende puhul on tegemist hoopis teistlaadi vargusega, kuid leidub ka ühist.

Mõlemal juhul tulid advokaadid Atlandi ookeani teiselt kaldalt Ameerika õigussüsteemi pikkade kätega kaugele üle riigipiiride. Põhimõtteliselt oli küsimus ka selles, kellel on õigus kultuurile. Mõlemal juhul oli tegemist konfliktiga üksikisiku õiguste ja ühise heaolu vahel.

EnnekГµike huvitasid mind ikkagi vargad. Seejuures ei vГµrrelnud ma netipiraatluse esindajaid ja natse omavahel. Muidugi on ahnuse elemente ka netipiraatluses, kuid nii mina kui ka minu kirjanikest kolleegid on veendunud, et nende liikumist edendas miski tunduvalt tugevam: ideoloogia. Failijagajate puhul teabevabaduse ideoloogia, mis oli vormunud mitu kГјmnendit varem.

Natside kunstiröövidesse süüvides hakkas mulle silma samalaadne muster. Loomulikult oli seal ahnust. Aga oli veel midagi tunduvalt jõulisemat. Kui natse oleks tagant kihutanud ainult ahnus, siis oleksid nad Picasso, Miró ja Braque’i tööd lihtsalt ära põletanud. Nad üksnes ei varastanud kunsti, vaid ühtaegu lõid ja hävitasid seda. Kuid esmajoones tundub, et kunst seisis natslikus maailmap