Kaks armastuslugu

Hanneleele Kaldmaa

Kätlin Kaldmaa

Minu sees elab rändaja. Armastan teed. Mõlemal kujul. Seda, mis jalgade all kulub, ja seda, mis tassi sees hinge soojendab. Läksin ühel õhtul töölt koju ja rääkisin teismelisele tütrele vaimustusega oma suurepärasest mõttest minna Hispaania palverännakurajale. Leppisime kokku, et läheme koos ja kirjutame koos. See lugu on minu elu läbi kahe kõige olulisema suhte – minu suhe emaga ja minu suhe tütrega. Mu ema on geenius. Kui suur õde alles väike oli ja kõndides kukkus, ütles ema talle: „Tule siia, ma tõstan su üles.“ Samal ajal on see meie aja lugu. See on osa seitsmekümnendatel sündinud põlvkonna kirjutamata loost. Armastust on mitut moodi. Selles raamatus on kaks armastuslugu. Kätlin Kaldmaa Kui ma poleks emaga caminol käinud, ei oleks ma kunagi teadnud, et tegelikult on ta nagu koerakutsikas, kes hommikuti iga hinna eest õue tahab minna. Hanneleele Kaldmaa

Kätlin Kaldmaa, Hanneleele Kaldmaa

Kaks armastuslugu

HEAL LAPSEL MITU NIME. Nii ka sellel raamatul. Ehkki see ei ole ühestki otsast hea raamat. See on väga raske raamat ja olen seda kirjutades täiesti teadlik sellest, mida see kaasa tuua võib. Aga. Ma ei saa seda enam tegemata jätta. Ei saa kogu elu käia ümber tulikuuma pudrupoti, mis kogu aeg plärtsatab ja kõrvetavkuuma laavat välja pritsib. See ei ole lugu minust. See ei ole lugu minust ja minu emast. See ei ole lugu minust ja minu tütrest. See on osa seitsmekümnendatel sündinud põlvkonna kirjutamata loost ja ma panen iseenda mängu, et see üles kirjutada. Käed värisevad ja süda pööritab – see lugu on nii otseselt mu keha ja tervisega seotud, et ma ei ole seda kirjutades mitte lihtsalt jäänud haigeks, vaid kaotanud (ajutiselt) kõnevõime. See oli siis, kui pidin kirjutama 13-aastase tüdruku enesetapust. Esimesest selle inimese elus. See lugu on minu elu läbi kahe kõige olulisema suhte selle elu jooksul – emaga ja tütrega. Armastust on mitut moodi.

Samal ajal on see meie aja lugu. Nende inimeste, meie vanemate elatud ja elamata jäänud elu ripub meie kaelas nagu veskikivi. Ehkki meil ei ole nende elamata eluga mingit pistmist. Meie lihtsalt tulime, sest ei olnud selliseid asju nagu rasestumisvastased vahendid. Kui midagi sellist oleks olemas olnud, siis mind ilmselt ei oleks. Mu vanemad on väga targad inimesed. Mõlemad. Ja nad tulid väga vaestest oludest. Mõlemad. Nii et samamoodi nagu minu põlvkond on teinud tiigrihüppe elektrita vanadest talumajadest iPadide maailma, jõudsid nemad sõjast laastatud lapsepõlvest suhteliselt jõukate kaheksakümnendateni. Sõda ja nõukogude okupatsioon võtsid neilt võimalused, mis neil (loodetavasti) oleksid olnud vabas Eestis. Nad on väga targad inimesed. Mõlemad. Neil ei olnud võimalik minna ülikooli. Kummalgi. Üks neist orb ja teine tööle mitte iialgi alla vanduva üksikema laps. Nad oleksid pidanud minema ülikooli. Mõlemad. Nad oleksid pidanud saama teha seda, mida nad tahtsid. Mõlemad. Nad ei saanud. Kumbki. Nad peaaegu said ühe lapse. Siis nad said järgmise lapse. Päriselt. Ja siis tulin mina. Kes ma keeldusin ära minemast. Kes ma olin nii kuradi kangekaelne, et ma tulin. No matter what[1 - No matter what – Mis ka poleks. (inglise k)]. Kes ma panin kokku inimesed, kes ehk ei oleks pidanud koos olema. Kes ma olen sündimisest saadik iga päev elanud, süü seljas. Mis meie kodus ka ei juhtunud, alati sain mina oma koosa, olin ma siis osaline või ei. Enamasti ei olnud. Mis mõistavad lapsed sellest, mis suurte inimeste vahel toimub, mis mõistavad lapsed sellest, mis ümberringi maailmas toimub. Üks, mida ma alati kindlalt olen teadnud, on, et mina olen süüdi. Eluaegne tahetamatuse tunne.

Pühapäevalapsed olla sündinud õnnesärgis, räägitakse. „Ma sündisin püha-päeval“ oli üks selle raamatu võimalikest pealkirjadest. Nagu ka „Pühapäevalaps“. „Kahe armastuse aeg“. „Ihan hirveä rakkaustarina“, kui keegi selle kunagi soome keelde peaks tõlkima. Ja lõpuks: „Kõik o