Toomas Nipernaadi

August Gailit

Kõik me rändame südamest südamesse. „Toomas Nipernaadi” on üks Eesti kirjandusklassika omapärasemaid teoseid ning selle samanimeline peategelane kahtlemata meie kirjandusloo põnevamaid karaktereid. Esmapilgul näib ta mehena, kes lihtsalt reisib paigast paika, võidab südameid ja jutustab lugusid, et siis lahkudes ühe hetkega kõik unustada… Aga võib-olla suudab just tema oma rännakute kaudu talletada kõigist enam? Ehk jäävad tõepoolest talle kalliks kõik hetked, kõik südamed ühtmoodi?

„Üks rätsep tuli Rasinast, ti-ral-la-la!”

Parvepoiss

Kui hommikune päikesekiir langeb läbi aknapilu tuppa, hüppab Loki püsti, haarab räti õlgadele ning jookseb välja. Mustjõgi on öö jooksul vabanenud jäisest kattest, tunginud kaugele üle kallaste ning tormab laia vooluna mööda orgu edasi. Suured jäätükid keerlevad ta voolus kui valged vened – vajuvad, kerkivad ning üksteise vastu põrgates lõhkevad tuhandeks killuks. Ahaa! hüüab tütarlaps mõttes, vaat mispärast ei saanud ta magada ning nägi terve öö jubedaid ja kummalisi unesid, vaat mispärast! Ning Loki litsub kaks rusikat silmaaukudesse ja hõõrub nende nagu käsikividega uniseid silmi, kord üht, kord teist punast ning külmetavat jalga lumest kergitades.

Kõik kraavid, teerajad ning mätaste vahed on täis sulisevaid niresid, mis otsekui ussikesed küüru ajades ja vingerdades tormavad rõõmsalt kallakust alla, kibedas jooksuhoos üksteisega ühinedes, laienedes ning teelt kaasa haarates pehkinud lehti, oksapuru ja sammalt ning kandes kõike seda oma turjal jõe suurde voolu kui pidutsevasse tantsusaali. Lumi on rabe ja kilgendav, tuules ja päikeses vajub ta kokku, jäätub, ning jäistest kristallidest rebenevad veepiisad lahti nagu tilkuvast habemest. Mets ärkab talvisest õõtsumisest, kuuskede ladvad rohelduvad ikka rohkem ning mändide laiad oksad on täis langevaid veepiisku ja lindude sirinat. Alasti pihlakatel on jäänud rippuma sügisesed kobarad, jäätunud ning punased. Kokkutuisatud hangede alt vabanevad nõlvakud ja künkad, pruunid joovikad ning palukate külmanud varred tõstavad päid nagu valge jääranahast kasuka alt. Õhk on sinakas, täis vett ja päikest.

Äkki Loki võpatab, tõstab kui hurt nina ning ta punane suu avaneb nagu kiljatuseks – männi latva seatud puuri ümber tiirlevad vilistades esimesed kuldnokad! Seda suurt ning põnevat uudist ei söanda ta kauemaks enesele hoida, ta tormab tuppa ning hõiskab: „Isa, isa, kuldnokad on väljas!” Toanurgast tõuseb metsavaht Silver Kudisiim, hall ja tudisev; ta köhatab, haigutab, sirutab vanu liikmeid ning lausub siis venitades: „Tuleb vist jälle suur uputus, kevad tuleb äkki ning metsad on täis lund!”

Need metsad, mõtleb Loki tusaselt, pole neil äärt ega otsa! Kui kaugele silm ulatub, ikka kuuskede kiikuvad ladvad, mändide tihnikud, rabad ja sood. Ei jõua vist hundidki talve jooksul neid mõõtmatuid metsi läbi luusida. Kuni mereni ulatub nende sünge ja kurvameelne õõtsumine. Kesksuve põual, kui Mustjõgi kuivab pisikeseks nireks nagu loogeldav nastik, seisavad puud kui küünlad, tilgutades vaid tõrva kollakaid pisaraid. Kuiv sammal põleb pruuniks, rohi närtsib, oksad laskuvad väsinult alla, isegi linnud lõpetavad laulmise ning tukuvad okstel kui surnud. Õhtul hulgub siis puude vahel vaid mõni lonkimisest väsinud ja palavusest närbunud haldjas või öö tulekuga lendab koju mõni hilinenud pisuhänd, silmad kiirgavad ning tulejuga sabaks taga. Harva, harva eksib siis siia mõni kütt või rändaja, sest siin pole inimesi ega elamuid.

Ainult Habahannese talu seisab nõlvakul, kuid Habahannesed on kõrgid ja uhked; kui nad räägivad Lokiga, siis ikka vaid sõnakaupa moka otsast nagu koerale rikkalikust lauast mõnd raasukest pildudes. Vana peremees ise käib luusides ja vandudes; kus tema jalg astub, ei seal kasva enam naljalt rohi ega sirgu sammalgi. Ta on kitsi ja tige, ning kui jumal karistab teda vahel rahe või ikaldusega, seisavad Habahannese rusikad kui pussnoad vastu