Provintsiarst

Peeter Urm

"Provintsiarst" on triloogia teine raamat, mis räägib kirurg Toomas Hinnovi loo. Paljudele asjassepühendatuile võivad peategelase Toomas Hinnovi tagant paista tuntud arstiteadlase Arnold Seppo (1917-1980) elukäigu ja karakteri kontuurid. Seda autor ei eitagi, kuigi on tegelaskujude loomisel kasutanud ohtrasti kirjanikufantaasiat. Provintsiarstis püüab Siberist vangilaagrist naasnud Toomas Hinnov saavutada kaht eesmärki: tõestada end taas kirurgina ja taastada perekond. Esimene õnnestub tal hiilgavalt, aga teine… Raamatule eelneb "Siinpool paradiisi" ning järgneb "Hüvastijätt".

Auto pidurdas järsult, pööras ning sõitis jõnksutades mingisse õue ja peatus. Hinnov kuulis raske värava kolinal sulgumist ning venekeelset juttu. Siis tõmmati autofurgooni uks lahti ning ohvitser vaatas sisse. „Ronige maha,” käsutas ohvitser. Sõdurid Hinnovi vastas tõusid oma istmeilt. Hinnov ei liigutanud ennast. „Kus ma olen?” küsis ta ohvitserilt.

„Kindlas kohas,” kinnitati talle. Ohvitser silmitses teda tähelepanelikult, vaatas siis kella randmel. „Väga kindlas kohas,” kordas ta rahulolevalt ning käratas korraga muutunud toonil: „Roni maha või mu poisid aitavad sind!” Tugev tõuge automaadipäraga selga kinnitas ühemõtteliselt seda soovi. Noorem sõdur ronis ees. Tema automaadipära jäi kastiääre taha kinni ning ta vabastas selle vandesõna saatel. Siis oli Hinnovi kord. Vanem sõdur ootas tema selja taga. Hinnov nägi enda ees üsna avarat siseõue. Seda piirasid neljast küljest kõrged kitsaste akendega majaseinad, mis mõjusid pigem müüridena, õu oli prožektoritest valgustatud ning keset õue seisid kaks kinnise furgooniga veoautot ja nende kõrval lakist läikiva kerega uus sõiduauto „Pobeda”. See ei saanud olla Tartu sisevangla, selles oli Hinnov miskipärast kindel, nagu oli kindel selleski, et auto polnud sõitnud linnast välja. Ohvitser ees, läksid nad üle õue ning sisenesid vahtkonnaruumi kõrval olevast uksest. See viis koridori, mida tõkestas raudvarbadest uks. Nad seisid selle ees ja ootasid. Mõlemad sõdurid Hinnovi kõrval suitsetasid. Ilmselt oli see keelatud, sest nad tegid seda kiirustades ning varjasid suitsu osavalt sinelikäisega. Hinnov muigas: nii olid nad talitanud rindel. Kuid kõik see ei leevendanud tuska. Ta vaatas raudvarbadest ukse kõrval olevasse aknasse. Teda arreteerinud ohvitser oli sisenenud vahtkonnaruumi ning näitas laua taga istuvale valveohvitserile mingit paberit. Too uuris seda kaua. Nii kaua, et korraks tekkis Hinnovis uuesti lootus, et siiski oli toimunud eksitus, mingi viga, ning nad lasevad ta kohe vabaks. Autokastis istudes oli ta tundnud roiutavat väsimust, aga praegu oli see kadunud, ta oli erk ja pinevil. Siiski, vaevalt oli tegemist eksitusega, leitnant oli ju kontrollinud tema passi, see oli praegugi tema käes ja pigem toimus akna taga tavapärane aeganõudev kontroll. Nad tõid ta siia selle bandiidi pärast. Aga ta oli teda ju ainult opereerinud, täitnud ainult oma kohust. Ta oli teinud arsti tööd, iga arst oleks tema asemel samuti käitunud. Nad peavad seda mõistma. Ülekuulamisel ütleb ta seda neile, kindlasti ütleb. Hirmus lugu. Nad kahtlustavad midagi. Bandiitide abistamist karistatakse, on olemas isegi mingi paragrahv, ränk paragrahv. Aga tema ei abistanud ju, ta ravis. Abistavad need, kes viivad süüa, annavad öömaja või mingeid teateid, aga tema ravis. Ta selgitab neile ja nad peavad sellest aru saama. Ta tegi ainult oma tööd. Muidugi, Šuba ja mõni teinegi poleks end sellesse mässinud. Milline lühinägelikkus, täielik lihtsameelsus – lasi end sellel naisel nõusse rääkida, kuigi aimas. Aga mis ta muud oleks teinud – vaadanud üle, ja niisamuti? Ei, ta tegi õieti, tuli kohe opereerida, vanglahaiglateski opereeritakse. Ei, neil pole talle midagi ette heita, nad peavad ta vabaks laskma. Nii end veendes paranes enesetunne ja juba üsna rahulikult silmitses ta läbi klaasi sees toimuvat. Sealgi oldi jõutud kokkuleppele. Paber jäi valveohvitseri ette lauale, Hin