Emmanuelle 1. raamat. Inimsuse Гµppetund
Emmanuelle Arsan
Sadu tuhandeid eksemplare müünud erootikaklassikasse kuuluv romaan „Emmanuelle” ilmus esiti 1959. aastal anonüümselt ja 1967. aastal Prantsuse diplomaadi abikaasa Emmanuelle Arsani autorinime all. Sündmustiku alguses lendab 19-aastane sarmikas prantslanna Emmanuelle Pariisist Bangkokki, kus töötab tema ärimehest abikaasa Jean. Juba lennureisi ajal astub üliseksuaalne neiu vahekorda mitme tundmatuga. Peagi sulandub Emmanuelle Bangkokis resideeruvate Lääne kodanike hedonistlikku seltskonda, kus tal arenevad erootilised suhted Prantsuse krahvinna Ariane’i, teismelise Marie-Anne’i ja punapäise ameeriklanna Bee’ga. Lisaks tutvub Emmanuelle itaallasest aristokraadi Marioga, kellest saab tema teejuht. Romaanis kirjeldatakse mahlakalt Emmanuelle’i erootilisi fantaasiaid ning seiklusi nii anonüümsete kui ka nimeliste meeste ja naistega, sellal kui neiu proovib toime tulla endas heitleva sooviga olla armastatud ja elada samas välja oma pakatavat erootilisust. Kuulsaim filmiversioon valmis 1974. aastal, nimiosas hollandi päritolu Sylvia Kristel. Emmanuelle’i seiklused jätkuvad teises osas, kus Mario õhutab teda seksuaalsete kogemuste otsinguil veelgi kaugemale minema.
Emmanuelle Arsan
Emmanuelle 1. raamat. Inimsuse Гµppetund
Jeanile
„Eks naised nood, keda nimetad, näi just
kuju saavutand siin sinu ulmade hoost!”
    STÉPHANE MALLARMÉ,
    „FAUNI PÄRASTLÕUNA”[1 - Ain Kaalepi tõlge kogumikust: „Peegelmaastikud”, Eesti Raamat, 1976 (lk 74).]
„Me pole veel maailma sündinud
Seda maailma pole veel
Asju pole veel tehtud
Olemise mõtet pole veel leitud.”
В В В В ANTONIN ARTAUD
1
LENDAV ГњKSSARVIK
„Veenusel on mõnutsemiseks tuhandeid viise, aga kõige lihtsam ja kõige vähem kurnav on jääda poollösakile paremale küljele.”
    OVIDIUS, „ARMUKUNST”
Emmanuelle astub Londonis lennukisse, mis peab ta Bangkokki viima. Värske naha lõhn nagu Briti autodes veel pärast pikki kasutusaastaid, vaipade tihedus ja hääletus ning ulmeline valgus on esialgu kõik, mida ta tajub ruumis, kuhu siseneb esimest korda.
Ta ei mõista, mida ütleb talle teda suunav naeratav mees, ent see ei valmista talle muret. Ehk lööbki Emmanuelle’i süda kiiremini, kuid mitte hirmust, vahest vaid võõristusest. Teda tervitava ja juhendava meeskonna sinine vormiriietus ning tähelepanelikkus ja asjatundlikkus aitavad tekkida turvatundel ja eufoorial. Ta teab, et kombetalitused, milleks teda enne pardaleminekut sunniti ja mille saladust ta ei püüagi mõista, avavad uksed ruumi, millest kujuneb kaheteistkümneks tunniks tema maailm; maailm, kus kehtivad tuttavlikest tavadest erinevad reeglid, küll kitsendavamad, aga vahest seetõttu ka meeliköitvamad. Kumeras tiibadega metallmasinas, mis lõikab end ära Inglise suve läbipaistvast varapärastlõunast, kammitsevad need reeglid nii harjumuspäraseid liigutusi kui ka vaba tahet. Vabaduse erksale ärevusele järgneb kuuletumisega kaasnev nauding ja rahutunne.
Talle näidatakse kätte istekoht; see asub vaheseinale kõige lähemal. Viimast katab täies ulatuses avausteta kangas; teisele poole siidist seina reisija ei näe. Tühiasi! Ta ihkab vaid anda end sügava tugitooli hoolde, lebaskleda selle villaste käte vahel, selle sireenijalgade kohal ja vastu selle kohevat õlga.
Siiski ei söanda ta veel pikali heita, kuigi stjuuard seda soovitab, näidates kange, mille abil saab seljatuge alla lasta. Mees vajutab nuppu ja peenike valgusvihk joonistab reisija põlvedele helendava ellipsi.
Ilmub stjuardess, kes tõstab käed, et asetada istme kohal paiknevasse kappi kerge meekarva nahkkott, mis on Emmanuelle’i ainus käsipagas, sest naine ei arva, et tal tuleks reisi vältel riideid vahetada, ning ta ei kavatse ka kirjutada ega isegi lugeda. Stjuardess räägib prantsuse keelt ja kerge uimasus, mis on võõramaalast (Londonisse jõudis Emmanuelle alles päev varem) kaks päeva vallanud