Harbini ööliblikad
Andrei Ivanov
„Harbini ööliblikad” kirjeldab 20 aastat kunstnik Boriss Rebrovi elust. Rebrov lahkub seitsmeteistaastase noorukina koos Judenitši armeega Venemaalt, kaotab teel Revelisse perekonna, otsib võõras riigis omale kohta, töötab fotoateljees, peab päevikut, maalib ja laseb märkamatult end kaasa kiskuda Vene fašistliku partei tegevusse. „1920.–1940. aastate Eesti meenutab uppunud laevas tekkivat õhupatja – see on nagu ime, kuid lühiajaline, ebakindel: pruugib laeval vaid natuke kõikuda ning mull kaob. Niivõrd habrast iseseisvust nautis minu arvates tolleaene Eesti. Mingisuguseid paralleele meie ajaga ma ei tõmmanud. Kuigi mulle sümpatiseerib ajaloo tsüklilise arengu teooria, kirjutasin ma seda romaani nii, nagu ei teaks ma tulevikku – seda, et puhkeb Teine maailmasõda, et sellele järgneb 50 aastat NSV Liidu koosseisus.” (A. Ivanovi usutlusest ajalehele Severnoje Poberežje.)
Andrei Ivanov
Harbini ööliblikad
Sest inimene ei tea ju oma aega, nagu kaladki, keda pГјГјtakse kurja vГµrguga, vГµi nagu paelaga pГјГјtavad linnud; nagu neid, nГµnda pГјГјtakse inimlapsigi kurjal ajal, kui see Г¤kitselt neid tabab.
В В В В (Koguja 9:12)
I
ESIMENE PEATГњKK
Ternikovski kutsus Borissi teatrisse, pani pehmele toolile istuma, ronis lavale ja pistis lГµugama:
„Vaadake enda ümber! Vaadake ringi! Keda te näete? Mitte kedagi! Saal on tühi. Istmed on tühjad! Mis te arvate, kes võib mind toetada? Kõike teen üksi! Mõistate? Ilma mingisuguse kõrvalise abita, püstitan kindlust ja pean sõda üksipäini – tasu saamata! Mitte mingite aumärkide või Rootsi kroonide eest! Ei! Lihtsalt niisama? Ka mitte! Ma sõdin Venemaa eest! Mõistate? Ilma Venemaata pole me mitte midagi! Tühi koht! Ümmargune null! Ma ütlen teile siit lavalt, et minu toimetuses on nagu armeestaabis kõik suunatud sellele, et päästa suur impeerium, kuni bolševistlikud rotid pole teda lõplikult laiali tassinud! Suurvürst Nikolai Nikolajevitši terviseks, hurraa!”
Hüppas lavalt maha, lõõtsutas tummaks löödud kunstnikule näkku, ütles:
„Noh, kuidas siis jääb? Võtate afiši teha? Näidendi pealkiri on „Pea ees sügavikku”. Nagu näete, meie hingevalust, päevakajaline… Eelmine nädal lõpetasin. Aasta otsa kirjutasin! On vaja kiiremas korras afišši. Nädala pärast mängime. Kuu aega tegime proove. Kõik on valmis, ainult afišši pole! Inimesed ootavad. Kõigile on teada antud! Afišši pole. Mõistate? Osa tulust läheb heategevaks otstarbeks. Piletid läksid nii müüki kui ka loosimisele. Tooge afišš ülehomme!”
„Kuidas? Nii ruttu?”
„Muidugi, esietendus on 24-ndal. Tajute numbrite riimumist? 24. aprill 1924. Mul on kõik läbi mõeldud. Astroloogiliste arvutuste järgi ei ole paremat päeva võimalik leida. See on sel aastal esietenduseks kõige sobivam päev. Numeratsioon on väga tähtis, noormees. Numbrites kätkeb edu!”
„Kuidagi ootamatu,” sõnas Boriss vaikse häälega, köhatades rusikasse.
„Mis, kas teid tuleb kuu aega ette hoiatada? Kas te olete liiga hõivatud? Tellimusi on nii palju? Kas te ei oska öösiti töötada? Olete unustanud, kuidas see käib? Kas te olete kunstnik või ei ole?”
Boriss noogutas.
„Milles siis asi, noormees? Teis peaks inspiratsioon pulbitsema! Kas te ei saanud siis praegu inspiratsiooni? Vaatasite mind ja ei saanud? Ma küsin teilt…”
Boriss noogutas ja kГјsis:
„Aga kas dekoratsioonidega pole vaja tööd teha?”
„Mida?” kortsutas dramaturg kulmu. „Dekoratsioonidega? Mis dekoratsioonidega? Seal pole dekoratsioone! Kas te ei saa aru või? Näidend on tänapäevast, praegusest ajast, sellest, mis hingel pakitseb, emigrantidest!.. Mis kuradi dekoratsioonid? Kõik on nii, nagu on: laud, toolid, uks, aken. Minu toimetuse ruum, mõistate? Olete mu juures käinud?” Kunstnik noogutas. „Mis te siis küsite? Isegi nägite: mul pole mitte midagi. Tavaline ruum. Ei mingeid dekoratsioone. Ei mingeid kostüüme. Me ei etenda midagi. Mängime iseennast. Selline on meie tee.”
Boriss vabandas, palus