Heliseb-kГµliseb

Teet Kallas

Heliseb-kõliseb...: romaan-revüü, ehk, Lihtne ja tõepärane kirjeldus bioloogiakandidaat Kaaro Neeme viibimisest noorte suvepäevadel mõnes Eesti NSV rajoonis 196... aasta juunikuus

Emale

1.

Ma tõmbasin lahti kirjutuslaua keskmise sahtli, võtsin selle tagasopist välja ümmarguse plekist kompvekikarbi, silmitsesin kõhklevalt selle naiivset, kulunud ja kriimulist ornamenti, astusin siis üle toa teise seina äärde, tirisin parajalt pungil ruudulise reisikoti tõmbluku lahti ja libistasin karbikese riiete alla, vastu koti põhja. Seejärel panin mantli selga ja ruttasin välja.

Kartsin, et jõuan kohale viimasel minutil, kui aga bussijaama jõudsin, oli mul veel kuusteist või seitseteist minutit aega. Läksin siis puhvetisse. Astusin järjekorda, põrnitsesin märgi mantliselgi, silmitsesin kehvi võileibu vitriiniklaasi taga ja mõtlesin jumal teab millele. Müüja pidi mind kaks korda kõnetama, enne kui taipasin, et olen järjekorras esimene. Ma kohmetusin ja ütlesin seepärast nõudlikult: „Palun mulle üks pudel Sitrot

.” Pudelit vastu võttes naeratasin napilt ja rangelt, aga ikkagi arvestusega, et müüja mõistaks, et mina olen talle andestanud. Mitte ei saa aru, millest see tuleb, et ma ennast mõnikord nii lollisti ülal pean.

Jõin klaasi januga tühjaks ja kallasin aegamisi uue. Mul oli veel kaheksa või üheksa minutit aega. Sõrmed ümber teeklaasi mitte just kõige puhtamate tahkude, vaatasin ma välja. Terve külgsein oli klaasist ja mööda seda nõrgusid alla veenired. Märjal asfaltväljakul seisis umbes viisteist autobussi, hoburauakujulise varikatuse all ümber väljaku seisid või jalutasid reisijad, kõikjal oli kohvreid, nahk- ja tekstiilkotte ning muid kompse; põiki üle väljaku tulid busside vahelt läbi noored naised, vihmavarjud pea kohal — üks, kaks, kolm noort naist, taamal tossas ühe tehase korsten… Muidugi oli seal väljas veel palju muudki, mida vaadata, mulle aga meenus äkki, kuidas ma siinsamas väljakul paljude aastate eest — olin siis neljanda või viienda klassi õpilane — seisin ühe narmendavas ja pragulises kummimantlis mehe ees. Tol ajal polnud ehtsaid ribaalbumeid kusagilt saada, kummimantlis mees aga pakkus seda koos väikese, ent väga värvirikka kollektsiooniga Aafrika fauna teemalistest markidest. „Mis see ka maksab?” küsisin ma murduva häälega. „Kümme rubla,”

vastas mees. Minul oli aga ainult kuus rubla kaheksakümmend neli kopikat, mis, muide, oli säästetud nädalasest söögirahast koolis. Mees oli joodik ja küllap raske kaatriseisundi tõttu oli ta määranud selle uskumatult madala hinna. Vähem küsida ka enam ei võinud. Kui ta oleks selle albumi ja nende koloniaalmarkide eest nõudnud vähem kui kümme rubla, poleks teda lihtsalt usutud. Ta kaup oleks kahtluse alla langenud. Peale selle oli tol mehel ka oma au. Ja see maksis siiski kümme rubla. Hulk aega seisime me teineteist silmitsedes, mõlemad õnnetud. Pärast läksin ma kinno ja vaatasin kaks seanssi järjest trofeefilmi „Kuninganna piraadid”. Tol kaugel ajal asus siin väljakul täika.

Noored naised jГµudsid varikatuse alla, tГµmbasid oma kirevad vihmavarjud kokku ja astusid siis minu poole. Minu meelest olid kГµik kolm vГ¤ga ilusad, neil olid jahedad selged silmad ja kindel suu, neil olid seljas lГјhikesed nailonmantlid, mille varrukad olid veidi Гјle randme keeratud. Noored naised tulid tГµsistena, neil olid pГ¤evitunud kГ¤ed, Гјhel helkis vasakus kГ¤es sГµrmus, mind valdas Г¤kki mingi absoluutselt seletamatu tunne, ma lГјkkasin limonaadiklaasi eemale, sellele oli jäänud mu pГ¶idla higine jГ¤lg, nemad kolmekesi aga aina tulid, ma ei teadnud, mida teha vГµi kuidas olla. Kui nad minuga kohakuti jГµudsid, noogutasin ma vaevumГ¤rgatavalt. Гњks noortest naistest vaatas mulle otsa, ta silmad olid tГµsihallid, ta noogutas mulle Г¤ratundvalt ja rahulikult vastu, ta pГµsel oli vihmapiisk nagu hea rahulik pisar, olin valmis uskuma, et ma teda tunnen, mГµtlesin, et sirutan kГ¤e vГ¤lja ja me tervitame ja tal on vihmast jahe kitsas kГ