Deemoni märk

Reeli Reinaus

Kui siiani täiesti tavalist koolitüdruku elu elanud Maria kuuleb enda kohta käivaid veidraid ennustusi, ei võta ta neid esialgu kuigi tõsiselt. Kuid kummalised nägemused, seljal tulitav sünnimärk ja ootamatu kohtumine salapärase noormehega, panevad ta viimaks uskuma kummalist legendi teda jälitavast deemonist. Maria on sunnitud oma varasemast elust põgenema, teadmata õieti, kes on ta vaenlased või sõbrad, või kes on ta tegelikult ise. Põgenemine läbi Euroopa, pidev ja aina süvenev identiteedikriis, pahur kaitseingel Guido ning teda läbi varasemate elude otsinud ja tingimusteta armastanud ingel Andreas, on vaid osa sellest taagast, mille Maria peab maailma päästmiseks enda õlule võtma. 324 lk

Reeli Reinaus

Deemoni märk

1

Pealtnäha algas see kõik ühel päeval kolm kuud tagasi, kui ma peale kehalise tundi duši alt tulin. Kuna see oli viimane tund, polnud erilist kiiret ja jäin lihtsalt sooja vee alla jokutama. Kui ma viimaks riietusruumi naasin, leidsin sealt eest vaid Eva. Eva oli alles paar nädalat tagasi meie klassi tulnud ning ma polnud jõudnud temaga veel korralikult tuttavakski saada. Kuid ta tundus sümpaatne. Vähemalt selle hetkeni.

Hetkeni, kui ma märkasin, et ta jõllitab mind. Katsin end instinktiivselt rätikuga. Kuid Eva jõllitas edasi. Taipasin järsku, miks ta oli samuti viimaseks jäänud. Mind tabas peaaegu füüsilise hoobina kujutluspilt kahest lesbist riietusruumis kiimlemas. Mul läks süda pahaks.

„Sa vahid mind,” pomisesin viimaks. Ma ei teadnud, mida ta võib edasi teha. Kurat teab… Olin igasuguseid lugusid kuulnud ja filme näinud.

Eva oleks mu sõnu kuuldes justkui transist ärganud. Ta pilgutas veidi ehmunult silmi. „Su sünnimärk,” kohmas ta seejärel.

„Mis sellega on?” Ta sõi mind silmadega, ma ju nägin seda. Sünnimärgist jahumine ei muuda asja.

„Sa ei tea?” Ta silmis oli tõepoolest üllatus. Aga see ei huvitanud mind enam. Mul olid ainult sokid ja kingad jäänud. Kohe olin sealt pääsenud.

„Ei tea,” pomisesin jäiselt. Sokid olid jalas. Juhhuu!

„See on pikem jutt. Me võiksime millalgi kokku saada ja sellest rääkida,” alustas Eva ettevaatlikult.

Kingad, kingad, kingad… Rääkida, my ass… Haarasin oma koti.

„Ma ei ole huvitatud, ausalt. Mul on kahju.” Püüdsin olla isegi viisakas. Põhimõtteliselt oli mul tast veidi kahjugi. See võis päris raske olla. Mulle tuli meelde, kuidas ma olin kunagi ühe klassiõe venda nii meeletult armunud, et tegin igasuguseid tobedusi. Mul oli neid siiani piinlik meenutada, kuigi olin siis ainult kaksteist.

Tuhisesin riietusruumist välja, kuulamata, mida ta mulle järele hüüdis. Jooksin kiiresti garderoobi, haarasin oma jaki ja põgenesin kooli kõrval asuvasse parki. Kui ma viimaks pargi kõige kaugemas servas pingile istusin, tundsin, kuidas süda peksis. Kujutlesin, kuidas olen napilt pääsenud hullu lesbi rünnakust. Istusin veidi aega pingil ja püüdsin end koguda, mõne aja pärast lonkisin koju, kaaludes, kas peaksin esimesel võimalusel teisi oma klassi tüdrukuid hoiatama. Peamiselt murdsin pead, kas see oleks ikka eetiline, ja nii edasi. Kiusatus oli muidugi suur, kuid otsustasin, et kui see jääb Eval ühekordseks ürituseks, siis ma ei räägi sellest kellelegi.

Paar tundi hiljem, kui püüdsin kodus prantsuse keele ebareeglipäraselt käänduvaid sõnu pähe tuupida, helises fonoluku kell. Võtsin pahaaimamatult toru.

„See olen mina, Eva,” sõnas Eva, mulle tundus sel hetkel, et täiesti süüdimatu häälega. Sellega koitis mulle, et ta on maniakk. Kust põrgust oli ta üldse mu aadressi saanud? Lubasin endale mõttes, et panen kardinad kindlasti ette, kui õhtul magama lähen. Ilmselt hakkab ta nüüd mu akna all piilumas käima. Jõudsin juba elavalt kujutleda ta vaikseid samme ja raskeid ohkeid…

„Mida sa tahad?” Seekord kavatsesin olla järsk ja konkreetne.

„Ma tahan sinuga rääkida. See on tähtis.”

Eva hääl oli paluv. Nagu tal oleks koer auto alla jäänud või midagi muud sama fataalset juhtunud