Suvi sulab talvel
Mart Kadastik
Selle romaani keskmeks on seksuaalsuse otsingud. Inimese seksuaalsus võib väljenduda väga erinevalt: nähtavalt ja nähtamatult, häälekalt ja hääletult, nii sõnade kui kehade dialoogis. Meelad mõtted viivad romaani meestegelasi – endine ajakirjanik, rikas ärimees, lugupeetud arst, tuntud ooperilaulja, kogenud poliitik – üha sügavamale noorte naiste maailma. Nukralt grotesksetes suhetes kogevad mehed vabanemisrõõmu, erutavat lähedust ja ka pettumust. Ei mehed ega naised ole intiimelu haprasse hämarusse sattunuina enam need, kes nad igapäevavalguses paistavad olevat. “Suvi sulab talvel” on Mart Kadastiku esikromaani “Kevad saabub sügisel” iseseisev järg. Raamatu tegevus toimub 2013. aasta suvel ja sügisel.
Kadastik Mart
Suvi sulab talvel
Isale
Esimene peatГјkk
Kaante vahelt välja
Värskel raamatul on meloni lõhn, mille läägust hajutavad oliivi ja vahest isegi sidruni vaevutuntavad aroomid. Aga valitsev on ilmselgelt magusus. Erutav magusus.
Henn Paavel oli asjaolu, et raamatutel on lõhn, avastanud alles nüüd, mil ta hoidis käes oma esikromaani esimest autorieksemplari – armastuse lõhnadega immutatud raamatut. Huvitav, et ühteviisi intensiivselt lõhnavad nii kõvad kaaned kui kakssada pehmet lehekülge. Lõhnab elu järele, mõtles autor rahulolevalt. Koltunud, ära koolnud raamat haiseks. Või lehkaks kopituse järele. Nagu keldrivaim või pööningukummitus – saatus, mis on tabanud nii paljusid raamatuid, ja tabab veel.
Hennu raamatu kaaned olid esialgu nooruslikult kangekaelsed ega lubanud nende vahele liimitud lehekülgi möödaminnes lehitseda. Kaas kiskus raamatut kinni. Kaant tulnuks elastsemaks muljuda, köidet lõdvestada, aga autor hoidus vastsündinu kallal vägivalda tarvitamast. Ta surus oma raamatu veel korraks õrnalt vastu nina ja nautis oivalist lõunamaist lõhnatukset.
Henn otsustas oma debüütromaani paigutada ärklitoa raamaturiiulile Undi ja Vetemaa kõrvale. Ent seal ei olnud vaba ruumi – eesti nüüdiskirjanduse riiul oli ülekoormatusest niigi ohtlikult längus. Verivärske trükis saanuks haiget, kui Henn oleks asunud teda meeleheitlikult eesolijate vahele pressima. Ta tõstis Muti eest ära – „Kooparahvas” oli kõige paksem. Teabekirjanduse sekka, ajutiselt.
Veider küll, aga ka Mutt – õigupoolest tema kaks aastat vana raamat – lõhnas meloni järele. Henn oli nõutu. Kõik lõhnasid täpselt samamoodi, ka Unt ja Vetemaa ja isegi Kõusaar, nagu nuusutamisel selgus. Ei ole võimalik! Melonhoolia, leiutas Henn, see sõna pidi iseloomustama seletamatult koordineeritud haistmisaistinguid – kõik, mida inimene kätte võtab, lõhnab ühtemoodi.
Seletus saabus siiski õige pea. Asi polnud ei raamatutes ega ninasõõrmetes, vaid Hennu sõrmedes, mida ta enne oma esikteose esimest puudutamist oli hoolikalt pesnud meloniekstrakti sisaldava lõhnaseebiga.
Henn pesi käed lõhnaseebist puhtaks.
Ta oli natuke pettunud, et tema raamatul oli küljes üksnes tavaline isikupäratu trükivärvilõhn. Aga lõhn seegi. Igal juhul ergastavam kui arvutiekraanilt hingiv ükskõiksus. Henn ei lugenud e-raamatuid. Tema aju ei olnud veel läbistanud digitaalne transformatsioon. Ta oli kiindunud elavatesse raamatupoodidesse.
Henn nautis raamatupoodides askeldavate huviliste asjalikkust, õhus hõljuvat salatsevat sosinat, põrandate ettevaatlikku naginat, müügilettidele laotud vaimsete püramiidide suursugusust. Raamatupood on alati täis mõtet, mõtles Henn, tunnistades samas, et inimesed, kes seda poodi külastavad, langetavad pahatihti kõige mõttetumaid otsuseid, alludes osavate turustajate ja eksitavate müügiedetabelite survele.
Kolm päeva pärast seda, kui kirjastus oli Hennu romaani müügivõrku saatnud, söandas ta raamatupoodi sisse astuda. Esimesena pärast uste avanemist, sest ta ei tahtnud, et võimalikud lugejad hakkaksid teda kahtlustama edevas soovis jälgida oma debüütteose kaubanduslikku käekäiku. Ta astus otsesuunas uudiskir