Plokipoiss. Isa, poeg ja autism
Keith Stuart
Alex on kolmekümnendates pereisa, kes armastab oma naist, kuid ei oska seda kuidagi väljendada. Ta armastab ka oma poega Sami, aga ei mõista teda sugugi.
Sam on kaheksa-aastane imetore poiss. Tal on autism. Temale on maailm Гјks suur mГµistatus, mille lahendamisega ta Гјksi toime ei tule.
Algul tunduvad haiguse kaasnähud ületamatult rasked, ent siis hakkavad Alex ja Sam koos „Minecrafti“ mängima. Just see mäng teeb lukust lahti autistist poja ja tema isa suhte. Isa õpib uuesti mängima ning poeg suhtlema ja ennast väljendama. Poiss tunneb, et on vähemalt üks asi, mida ta oskab sama hästi kui teised. Videomäng on salliv keskkond, kus saab piiramatult ja vabalt õppida, jagada ja luua.
Raamat põhineb tõestisündinud lool ja räägib sellest, kuidas lõpetada muretsemine ja leida üles laps enda sees. Just nii jõuab arusaamisele, mis on elus tähtis. Kas „Minecrafti“ kaudu teineteise ja iseenda taasavastamine aitab perel end tükk tüki haaval kokku koguda?
Keith Stuart
Plokipoiss. Isa, poeg ja autism
„Plokipoiss“ – inspireeritud autori kogemusest oma pojaga – on liigutav, teravmeelne ja mis kõige tähtsam, tõsieluline lugu armastusest, perest, „Minecraftist“ ja autismist.
***
„Ennekõike näitab raamat, et autismi ei pea suhtuma kui diskreetsesse või tabuteemasse, vaid kui seisundisse, mis heidab valgust inimolemuse tähtsaimatele aspektidele.“
В В В В John Harris, The Guardian
„Tegu on humoorika, kaasahaarava süžee ja südamliku teosega. Vaevalt leidub lugejaid, kelle silmad sündmuste kulmineerudes kuivaks jäävad. Peategelane Alex on oma ekslikkuses väga veenev ja Keith Stuartil on õnnestunud äärmiselt hästi leida tasakaal tema ülima inimlikkuse ja huumorimeele vahel, mida ta enesekaitseks kasutab. Iga lehekülg on tulvil teravalt tabavaid tähelepanekuid.“
    Graeme Simsion, raamatute „Naiseotsing“ ja „Abielu Rosiega“ autor
„„Plokipoiss“ on südantsoojendav, naljakas ja väga eriline. Suurepärane raamat! Ma lausa neelasin seda.“
    Sarah, Turner, blogi „The Unmumsy Mum“ autor
„Äärmiselt humoorikas, terav ja läbinägelik. Võimas!“
В В В В Jenny Colgan, kirjanik
Pildi autor: Ashley Bird
2012. aastal diagnoositi ühel Keith Stuarti pojal autismispektri häire. Algul tundusid haiguse tagajärjed ületamatud, ent siis hakkas Keith koos mõlema pojaga videomänge mängima, eriti „Minecrafti“. Keith oli eluaeg videomängudega tegelenud ja alates 1995. aastast neist ka kirjutanud, kõigepealt erialastele ajakirjadele, nagu Edge ja Official Playstation, ning siis Guardianile, kus ta on viimased kümme aastat toimetajana töötanud. Loominguline tegevus pere keskis ja tänu sellele õitsele löönud suhtlus andiski ainest „Plokipoisi“ sünniks.
@keefstuart
Moragile, Zacile ja Albiele – kõige eest
1.В peatГјkk
Ma läksin lahku.
See on esimene mõte, mis mul peast läbi käib, kui uksest välja astun, üle tee lähen ja meie mõlkis universaali ronin. Tegelikult oleks vist õigem öelda, et meie läksime lahku, aga eks see ole ilmselt suuresti minu teene. Heidan pilgu tahavaatepeeglisse ja näen oma naist Jodyt uksel seismas, pikad juuksed sassis ja sõlmes. Vastu Jody puusa puurib peaga meie kaheksa-aastane poeg Sam, üritades samal ajal kätega silmi ja kõrvu katta. Tean, et see ei ole seepärast, et ta ei taha mind näha. Ta hoopis ennetab mootorimüra, mis on talle liiga vali.
Tõstan käe tobedaks vabandavaks žestiks, nii nagu tehakse siis, kui ristmikul kellelegi kogemata ette sõidetakse. Seejärel keeran süütevõtit ja asutan pikkamisi minekule. Järgmisel hetkel märkan Jodyt, kes koputab õrnalt juhipoolsele aknale. Kerin akna alla.
„Ole tubli, Alex,“ ütleb ta. „Ja palun mõtle asjad enda jaoks lõpuks selgeks. Sa oleksid pidanud seda juba aastaid tagasi tegema, siis, kui me veel õnnelikud olime. Kui sa oleksid seda teinud, siis ma ei tea. Võib-olla oleksime praegugi õnnelikud.“
Ta silmad on märjad ja ta pühib käeseljaga vihas