Walpurgi öö
Heli Reichardt
Romaani tegevus toimub sügistalvel 2020-2021, lähitulevikus, mis on vanemale põlvkonnale hirmutavalt tuttav lähimineviku kaudu. Suur maailm on muutunud – Euroopa Liidust on lahkunud tuumikriigid, Lähis-Idas pole rahu kunagi saabunud, laienev ja piire ületav terrorismioht on tinginud totaalse kontrolli inimeste elude üle. Olukord kulmineerub Eesti ja kogu Baltikumi andmisega Vene rahuvalvajate kontrolli alla. Kõige selle taustal elab Nõmmel oma igapäevaelu 44-aastaseks saav üksikema, kelle lugu see raamat jutustab.
Heli Reichardt
Walpurgi öö
Walpurgi öö, eestlastel volbriöö, muinasgermaanlaste kevadpühale, 1. maile eelnev öö. Seda tähistati pidustustega, mille ajal süüdati kurja tõrjumiseks lõkketulesid. Saanud nime katoliku naispühaku Waldburga järgi. Saksa rahvauskumuse kohaselt sõitsid nõiad sel ööl luua või soku seljas Blocksbergile kuraditega pidutsema.
В В В В Eesti EntsГјklopeedia, 10. kd
Eesti emadele, kes kГµikidel aegadel ja igasugustes olukordades on oma lapsed Гјles kasvatanud
I peatГјkk
„Rahu, rahu, rahu.” Helde vedas sügavalt õhku sisse ja katsus lõdvestades pikalt välja hingata. Rahu, rahu, rahu! Hingamisharjutustest polnud seekord mingitki kasu, peopesad higistasid ja süda kloppis. Väike õhkõrn paberitükike, selle paanika põhjustaja, oli tõeliselt olemas ja lebas köögilaual. Kuigi naine oli üksinda kodus, nihutas ta paberi ajalehe alla peitu ja katsus rahulikult mõtelda.
Enesehaletsushoog lõi üle pea. „Miks see ometi minuga pidi juhtuma! Selle paki oleks võinud saada igaüks! Järjekorras oli nii palju inimesi ja … ”
Järgmiseks tuli hirm: aga mis siis, kui see on mingi järjekordne usalduse kontrollimise trikk? Leidsid kahtlase sõnumi, aga ei teatanud, kuhu vaja. Oled kahtlane, mitte usaldusväärne … Helde võttis paberi ettevaatlikult sõrmede vahele ja luges veel kord vaevumärgatavat kirja, mis oli olnud äsjaostetud külmutatud kalafilee paki põhjas: „Viige see kiri Tallinna, Räägu tn maja nr 27, Parve. Olen laeva peal …
… Algul olime Egiptuses, nüüd juba teist … koos Läti ja Leedu peredega. Lapsed on internaadis …
Fredi saadeti missioonile … ei ole mingeid teateid juba … Palvetage meie eest!”
Vahepealsed sõnad oli niiskus loetamatuks muutnud. Kuupäeva kohalt oli paber rebenenud, aga aastaarv oli alles – 2020, siis tänavu. Ju see kalapakk vahepeal üles sulas ja jälle uuesti külma visati. Helde uuris pakile trükitud etiketti, aga ka sealt ei võinud välja lugeda, kust kiri tulnud oli. Tavalised andmed: toodetud Euroopa Ühendriikides ja maaletooja. Tavaline hallikas paber ja kehv kujundus nagu säästutoodetel ikka. Peaasi, et sisu süüa kõlbas.
Jumal küll: sellel paberil on nüüd ju tema sõrmejäljed, tuli uus ehmatus. See paber on tema käes olnud, ta on seda oma sõrmede vahel hoidnud ja lugenud. TA TEAB, MIS SEAL ON. Mida selle teadmisega pihta hakata? Kuidas end selle vastu kaitsta? Ennast ja tüdrukuid – kui temaga midagi juhtub, on nii Liis kui Mia täiesti üksi. Mis nendest saab?
Põleta ära, et ei jääks jälgegi, sosistas hääl ta sees. Muidugi oleks see kõige lihtsam. Aga kui keegi ootab seal Räägu tänavas seda sõnumit pikisilmi, kui need, kes selle teele saatsid, loodavad, et keegi aus inimene teate leiab ja kätte toimetab, siis – kui see on ometi tõsi, siis ei saa ta seda niisama lihtsalt ära põletada.
Naine vajus kössi ja toetas tuge otsides seljaga vastu kapinurka. Silmad põrnitsesid midagi nägemata ühte punkti. Novembrikuu pimedas õhtus keerutas tuul raskeid vihmapiisku vastu akent. „Miks mina,” oigas Helde, „oh issand, miks sa paned selle koorma minu peale?” Nagu sellest, mis juba niigi tema kanda oli, ei oleks veel küllalt! Helde tõusis ja otsis esikust tädi vana nelja jalaga tabureti. Selle peale oli nii kindel tõusta, et tädi oli kõik oma tähtsamad asjad ülemistele riiulitele pannud.
„Sealt ei viitsi varaski otsida,” ütles ta alati, kui teised tema imeliku harjumuse kõneks võtsid. Kui ta vei