Isa naine. Teekond tГµeni

Angela Hofberg

Angela Hofbergi uues raamatus on minajutustajaks naine, kes meenutab oma lapsepõlve, noorust ja seda, kuidas isa nende pere maha jättis. Tookord juhtunu on jätnud ta hinge haava, mis pole päriselt paranenud ka täiskasvanueas. Isa uus naine on jäänud talle võõraks ning isast tühjaks jäänud kohta ei suutnud täita ka ema uued elukaaslased. Oma elule tagasi vaadates ja sugulastega rääkides püüab ta mõista talle lähedaste inimeste keerulisi suhteid minevikus ja olevikus. Varem on Angela Hofbergilt ilmunud 2006. aasta romaanivõistlusel äramärgitud teos „Päev nagu elu” (2007).

Angela Hofberg

Isa naine Teekond tГµeni

Isata kasvanud tГјdrukutele, kel oli suur unistus

Isa naine. Teekond tГµeni

See oli ЕЎokk.

Esialgne ebameeldiv üllatus kasvas üle rahutuseks, edasi ärevuseks ning lõpuks, otsitu leitud, oli vapustus käes: siin siis oligi isa haud. See armetu, hooletusse jäetud plats, kus vohas rohi ja plaadikirjad olid tuhmunud, osaliselt sammaldunutel aeg need pea loetamatuks muutnud.

Algul oli Anu kunagist orientiiri, tuntud viiuldaja massiivset hauakivi silmas pidades justkui leidnud õige teeotsa, kust tuli kalmistu vanema osa sügavusse isa haua suunas pöörata, ent peatselt pidi ta tõdema, et surnuaia kaardistik on aastatega täielikult muutunud. See justkui polnudki enam sama kalmistu, kus ta omal ajal isa viimses rahupaigas käis.

Anu eksles enda meelest õige ala teederägastikus siia-sinna, pöördus ikka ja jälle tagasi viiuldaja haua juurde ning alustas taas otsast. Hauaplats, kus isa oli maetud, oli kui maa põhja vajunud, jäljetult kadunud, haihtunud. Anu kahetses, et polnud taibanud või suutnud meelde jätta naaberplatsidele maetute nimesid, nüüd rabeles ta pea kaotanult võõraste haudade vahel, mis erinesid nagu öö ja päev uutest, hoolikalt sätitud ja haljastatud platsidest, kus begooniad oma lopsakuses ja värvikirevuses üksteisega võistlesid. Samas oli palju täiesti metsistunud hauaplatse, kus loodus ise oma haljastusoskusi demonstreeris. Seal vohasid võilill ja naat ning miski ei andnud aimu inimkäest ja armastusest. Plaatide ja kivide kallal oli ilmastik aastakümneid oma jõudu proovinud, murendades, lõhestades ja kustutades nimesid, justkui tahtes maha pühkida viimsegi mälestuseraasu. Mõnda hauda tähistas pehkinud puurist, mõni aga oli lausa märgiseta, võimalik, et kalmistutöötajad olid pooleldi hävinud puidu ära koristanud.

Isa haual oli plaat, selles oli Anu veendunud. Ta oli tookord, mil ainus kord pärast matuseid isa haual käis, kokku lugenud kõik vanale platsile maetud, ja neid oli seal olnud õige mitu, seda ta mäletas. Kõigi haudadel olid tagasihoidlikud plaadid ja tageetesepuhmad peal. Ju Asta käib siin korralikult, oli ta siis mõelnud. Asta oli surnud mõne aasta eest, tema haud pidi olema suhteliselt hiljutine ja pealematmine pole nii või teisiti võimalik. See suur plats peab ometi siin kusagil olema, isa kääbas oli sellel äärmine – visuaalne pilt oli Anul vaimusilmas täiesti olemas. Ta kükitas ja hakkas otsustavalt loetamatuid plaate puhtaks kraapima. Töö oli sõrmedele valus ja vaevarikas, plaatide pind krobeline, ja isegi kui sammal oli maha nühitud, polnud lihtne mõistatada, mis tähti värvituks kulunud süvendid õigupoolest kujutavad.

Aga ometi – käe alt see tõesti viimaks välja tuli – Eduard Jõgi. Siin ta siis ikkagi oli, tema isa viimne puhkepaik. Ja siin olid nad kõik, veel neli, nagu Anu mäletas, erinevas lagunemisastmes plaati. Aga Asta, kus on siis Asta, isa naise haud? Asta oli tookord isa matnud oma esimese mehe suguvõsa vanale, veel eestiaegsele hauaplatsile, oma lapsena surnud poja kõrvale ning pidi muidugi ka ise samasse paika tulema, kui elupäevad otsa saavad. Need olidki otsa saanud ja ta oli samasse maetud, teadis Anu tänu onunaisele Liale, ja ometi polnud siin jälgegi hauast, kus võinuks puhata Asta. Asta, see vägev naine, kes oli tema ellu jätnud jälje, mida ei suutnud kustutada aeg ega ükski tegu. Midagi ei saanud enam paran