Käsi

Henning Mankell

2002. aasta sügis. Kurt Wallander on otsustanud lõpuks tegutsema asuda ja Mariagatani korterist ära kolida. Vaimusilmas terendab üksikus kohas asuv maamajake ja seltsiliseks võetav koer. Ühe kolleegi soovitusel sõidab Wallander müügis olevat maja vaatama, kuid kohapeale jõudes ja ümbrust uurides teeb ta kohutava avastuse: vihmad on tagaaias maa seest välja uhtunud käe skeleti. Maja tagant aiast leiab Wallander sinna maetud surnukeha, seejärel veel teisegi. Unistus oma majakesest muutub peagi õudusunenäoks. Asja tuleb loomulikult uurima hakata ja kriminalistid tuvastavad, et laibad on maapõues olnud juba pool sajandit. Kuid kes need inimesed olid? Ja kuidas on võimalik, et keegi nende kadumist ei märganud? Mõistatuse lahendamiseks tuleb Wallanderil ja tema kolleegidel ajaloosse kaevuda. Jäljed viivad tragöödiani, kus on raske otsustada, kes on õieti ohver ja kes kurjategija. Raamatu teine osa – „Wallanderi maailm” – tutvustab lühidalt kõiki Wallanderi lugusid ja nende tausta, lisaks sisaldab see ka kultuurilisi viiteid, ulatuslikku isiku- ja kohanimederegistrit. „Käsi” paneb sarjale lõpliku punkti: autor on kinnitanud, et raamatuid, mille peategelaseks on Kurt Wallander, rohkem ei tule.

Mankell Henning

Käsi

KГ„SI

1

Laupäeval, 26. oktoobril 2002, oli Kurt Wallander ärgates väga väsinud. Nädal oli olnud raske, sest Ystadi politseimajas möllas gripp. Wallander, kes tavaliselt esimesena tõbiseks jäi, oli seekord mingil seletamatul põhjusel üks neist vähestest, keda haigus ei murdnud. Kuna nädala jooksul oli Svartes toimunud jõhker vägistamine ja Ystadis mitu kaklust, oli Wallanderil palju tööd ja tuli teha ületunde.

Ta oli öö hakuni oma kirjutuslaua taga istunud. Pea oli töötegemiseks juba liiga paks, aga samas polnud tal ka mingit tahtmist koju Mariagatanile minna. Politseimaja ümber lõõtsusid tuuleiilid. Aeg-ajalt liikus koridoris inimesi. Wallander lootis, et keegi ei tule tema ukse peale koputama. Ta tahtis rahu saada.

Millest rahu? mõtles ta endamisi. Võib-olla ennekõike iseendast. Nukrusest, mis üha kasvab ja millest ma mitte kellelegi ei räägi.

Sügislehed lendlesid akna taga. Ta kaalus hetke, kas peaks võtma allesoleva puhkuse välja ja püüdma leida odavat reisi Mallorcale või mõnda teise suvituskohta. Kuid ta ei mõelnud seda mõtet isegi lõpuni. Ka Hispaania saarel sirav päike ei tooks talle rahu.

Ta vaatas lauakalendrit. 2002. aasta. Oktoobrikuu. Üle kolmekümne aasta on ta politseinik olnud. Malmö tänavatel patrullinud noorukist on nüüdseks saanud kogenud ja lugupeetud kriminaalpolitseinik, kellel on läinud õnneks lahendada paljud rasked kuriteod. Ehkki ta ei saa inimesena oma eluga rahul olla, pole tal vähemalt politseinikuna põhjust nuriseda. Ta oli oma tööd hästi teinud ja sellega ehk inimestele suuremat turvatunnet pakkunud.

Tänaval möödus auto, juht vajutas gaasi põhja. Kummid vingusid. Noor mees rooli taga, mõtles Wallander. Kindlasti teab, et möödub parajasti politseimajast. Loomulikult tahab ta meid meelega õrritada. Aga minuga ei lähe see trikk läbi. Enam mitte.

Wallander läks koridori. Seal polnud hingelistki. Ühe suletud ukse tagant oli kuulda summutatud naeru. Ta tõi omale tassi teed ja läks kabinetti tagasi.

Teel oli imelik maik. Teepakki uurides avastas ta, et tassis on jasmiinitee. See ei maitsenud talle. Ta viskas paki prügikorvi ja kallas joogi lillepotti orhidee peale – see oli tütar Linda kingitus.

Järsku torkas talle pähe mõte sellest, kuidas pikkade politseis töötatud aastate jooksul on kõik muutunud. Kui ta patrullteenistuses alustas, võis märgata üsna suurt erinevust Malmö-sugustes linnades ja Ystadi-taolistes väikelinnades toimuva vahel. See erinevus oli nüüdseks peaaegu olematuks kahanenud. Eriti puudutas see kõiki uimastitega seotud kuritegusid. Tollal kui ta Ystadi kolis, sõitsid paljud narkomaanid teatud kindlat liiki uimastite hankimiseks Kopenhaagenisse. Nüüdsel ajal sai seda kõike Ystadist osta. Ta teadis ka seda, et plahv