Hästijätt

Siiri Sisask

Aja lugu

Siiri Sisaski „Hästijätt“ on mitmekihiline lugu. Autor jagab siin oma vanaema, sada aastat tagasi sündinud Elleni mälestuskilde, mis leiti ülestähendustena pärast tema surma. Samas peegeldab autor vanaema mälestuste pealt iseenda elu seiku. Tasapisi joonistuvad välja kaks sarnast naist eri ajastutes: tugevad, oma joone ajajad, igasugustes oludes hakkama saajad. Loo kulminatsiooniks on dialoogid vanaema surivoodil ning järelmänguks kingitused metsavaimudelt pärast vanaema surma.

AutoriГµigus: Siiri Sisask ja Petrone Print OГњ, 2018

Toimetaja: Epp Petrone

Keeletoimetaja: Riina Tobias

Kujundaja: Margit Randmäe

Fotod: Siiri Sisaski erakogu, lk 42 Viktor Mentunen / EFA, lk 76 Eesti Filmiarhiiv, lk 85 ERM, lk 96 Triin Uustalu

ISBN 978-9949-608-93-5 (köites)

ISBN 978-9949-608-94-2 (epub)

ISBN 978-9949-608-95-9 (epub)

TrГјkk: Greif OГњ

www.petroneprint.ee

Raamat on pГјhendatud minu vanaisale Alfred Oravale, kes sГјndis Kaasiku talus ja kes noore mehena tuberkuloosi suri.

EESSГ•NA

Ei selle elutahe

Kaugeltki veel rauge

Kelle rõõmsate silmade taga

Soolajärv on lähedal…

SEL 2017. AASTA NOVEMBRIKUISEL VIDEVIKUTUNNIL, kui siinseid ridu oma vaikses talutoas kirjutama asun, on saabunud mu ellu taas kord aeg, mil isiklikke eluhoiakuid uuendades osa vanadest kustutada tuleb, vanu kustutades aga uutega kohaneda. Kas pole maailm nagu üks suur kaleidoskoop, täis eriküllaseid mustrikombinatsioone? Kui poleks eelnenud kõiki varasemaid mustreid, poleks ka viimatised just niisugusena võimalikud, nagu nad äsja ilmnenud on. Ometi! Eks ole ka kõige nähtavamaissegi mustreisse peidetud mõndagi varjatut. Kuni mõni ise neist päevavalgele pole ilmunud, ei pruugi me nende olemasolust teadagi. Samas võivad just varjatud tegurid iga päev meie elule tähendusrikkaimalt mõjuda, ilma et oskaksime taibata, miks või milleks mõni nähtus meie elus üha uuesti korduma kipub.

See raamat räägib minu ja mu vanaema varjatud mustreist. Kohati kattudes, kohati üksteisele teed andes, kohati müstilisi tabamusi tekitades, nagu elu meil mõlemal kulgenud on. Et põlvnemine tõepoolest müstilisi sisemisi salateid kätkeda võib, on minugi adumistesse nüüdseks igati pärale jõudnud. Jah. Kes poleks meist mõnikord iseenese vilus ärganud, otsekui pikast unest, uduse pilguga enda peegelpilti nagu võõrast uudistanud ja mõelnud: mida varjatut küll sellegi inimese tagaplaanis veel leiduda võib? Kusjuures praegusel hetkel esitan taolisi küsimusi endale ju vaid ühe oma esivanemaliiniga seoses! Kahjuks teiste minusse tulevate liinide kohta mul sedavõrd „kuldsed“ andmed puuduvad, ei ole keegi neist oma elu ega mälestusi selliselt jäädvustanud, nagu on teinud seda üllatuslikult detailselt minu vanaema Ellen.

Pean selgituseks lisama, et mu vanaemal ja vanaisal sündis kaks last, neil omakorda kokku kümme, ja noil kümnel juba kokku palju enam. Et mina vaid üks neist kümnest lapselapsest olen, siis loomulikult poleks kuidagi kohane arvata, nagu teistel lapselastel oma vanaemaga oma mustrid puuduksid. Igaühe elu saadavad kordumatud elurajad – mõtted, teod, kulgemine ja elutunnetus.

ELU ON KUNST

„Elu on kunst ja nimelt eneseawaldamise kunst, aga mitte enesepeitmise.“

Naata Nael, Postimees, 16.05.1918

TUNNISTAN AUSALT, EI OLE MA KUNAGI VAREM osanud eeldada, kuis inimene enda surma sedavõrd kõigutamatu meelekindluse, austuse ja lugupidamisega hallata võiks, nagu kogesin oma vanaema lahkumispäevil.

Viimsete tundide hingus, milles vanaema oma surisängil viibis, oli meile mõlemale sõnadetagi tajutav. Mida lähemale taevaväravaile teda viibati, seda pidulikumaks muutusid ta mõtteavaldused. Isegi lihtne „ikka“, mida ta jaatuse asemel tihti lausuda tavatses, oli juba sellise kummastava rõhuasetuse omandanud, nagu kiirgaks sealt midagi ülevamat: sõnalõpp kaardus kuidagi muinasjutulisena ülespoole. Ma ei ole midagi sellist ühest sõnast kunagi varem tunnetada saanud. Viibisin poolisilmi lausa lummuses, üha uuesti ja uuesti seda kaunist taevasse