Veel on aega

Erik Tohvri

Nende kaante vahelt leiate sümboolse portree ühest elatanud naisest, kes elab üksinda vanatädilt päritud Oapõllu väiketalus Hiiumaal, kaaslasteks kass Mirri ja lugematu hulk eluteel talletatud, mälu poolt juhuslikus järjestuses ette söödetud mõtteid ja meenutusi. Elus toimunud sündmused käivad vanuriga kõikjal kaasas, vahel haaravad teda jäägitult ja sunnivad ammu toimunut jälle läbi elama. Sealsamas aga taanduvad need meenutused kiretu jutustaja ossa, ning ta saab elus juhtunut kõrvalseisja pilguga uuesti üle lugeda nagu raamatukogust toodud romaani, tookordsetele sündmustele oma mõtteid vahele lükkides. Nagu kõiki eakaid, hakkavad ka Ernat kimbutama mitmed tervisehädad, aga need ei suuda naise loomupärast optimismi murda. Lõplikule minekule ta ei mõtle, sinna on veel aega!

Erik Tohvri

Veel on aega

Inimese mõtted on isepäised, nad ei luba end raamidesse suruda ega ahelatesse panna.

Curriculum vitae

Nimi: Erna Mangel, sГјndinud Viirmann

SГјnniaeg/koht: september 1936 Tallinnas

Elukoht: Eesti Vabariik, Hiiumaa, Kaaruse kГјla, OapГµllu talu

Haridus: Tallinna Pedagoogiline Kool 1950–1954

Teenistuskäik:

1954–1955 Kohtla-Lageda lasteaed, kasvataja

1955–1992 kasvataja mitmes Tallinna lasteaias

1992 pensionär Perekonnaseis: lesk

Abiellunud: mai 1958

Abikaasa: Artur Mangel, ehitustööline (1926–2004)

Järeltulijad: poeg Einar, sündinud 1959, müügikonsultant minia Merle, kaks poega – Mart ja Meelis

1

Oapõllu talu köögiaknasse paistis jupike maanteed. Õigemini oli see küll külatänav, palistatud rohmakate, kohati sammaldunud kiviaedadega, mille materjal oli kaugete esivanemate poolt siitsamast põllulappidelt kokku veetud ja õueaedu piirama veeretatud. Kive oli ennemuistne jääaeg siia Kaaruse küla ümber igas suuruses kokku kandnud ja maa puhastamine põlluks oli saareelanikele olnud ränk töö. Suuremad rahnud, millest inimeste jõud üle ei käinud, laiutasid ja kõrgusid siiamaani keset põllulappe ja olid endale puud-põõsad pärjana ümber kasvatanud justkui selleks, et kündjale või koormaajajale juba kaugelt silma paista. Ja enamasti olid just saarepuud need, mis oma juuri järjest edasi ajasid ning kivide ja kiviaedade ümber võsusid kasvatasid. Saarepuid on Eesti saartel üldse rohkesti, oma nimegi on see puu saanud sellest, et tegemist on saartelt pärit puuga.

Kaaruse küla oli üldse isevärki, seda ei saanud ei ridakülaks ega ka päriselt hajakülaks liigitada, sest majad paiknesid küll ühe külatänava ääres, aga suurte vahedega – paar-kolm elamist üle lookleva tänava ninapidi koos ja selle järel jälle paarisajameetrine vahe, kunagi põlluks raadatud ja nüüd ammugi rohtu kasvanud lage maa. Aga siin Hiiumaal pididki asjad olema teisiti kui mandril – teistmoodi oli loodus, ilmastik, maapind ja omajagu teistmoodi olid inimesedki, kes mujalt tulijat ei rutanud omaks tunnistama. Otseselt vaenulikud nad mujalt tulijate vastu siiski ei olnud, pigem umbusklikud, ja seetõttu võis siin aastaid, isegi aastakümneid kuluda enne, kui mandrilt tulnule külge pandud silt „võõras” maha kulus ja loetamatuks muutus.

Erna Mangel oli seda suhtumist nelikümmend aastat tagasi oma nahal tunda saanud, kui hiidlasest vanatädi Marta elupäevad otsa said ja tema, põline pealinnaasukas, Oapõllu talu ainupärijaks tunnistati. Sel ajal taludest ametlikult küll ei räägitud, aga sõna kui niisugune oli rahvasuus endiselt käibel ja tähendas siis vaid kellegi elupaika, mille juurde oli kohalik kolhoos ka lapikese maad eraldanud. Ernale antud Oapõllu koha paberitel oli selle maa suuruseks märgitud poolteist tuhat ruutmeetrit, kuigi enne sõda olevat talu oma neljateist hektariga kuulunud siinsete keskmike hulka.

Ega Erna polekski tookord selle neljateistkümne hektariga saanud ega osanudki midagi peale hakata. Aeg oli niisugune, et isegi selle päritud majavalduse juurde pääsemiseks oli vaja miilitsast kõigepealt tsooniluba hankida ja selle taotlemine võttis paar nädalat aega. Hiiumaa paiknes ju suure sotsi