Talv Lissabonis

Antonio MuГ±oz Molina

Romaani „Talv Lissabonis“ on nimetatud jam session’i rütmis põnevikuks. Pianisti Santiago Biralbo ja tema armastatu Lucrecia suhtele on takistuseks Lucrecia abielu kriminaalsuse piiril tegutseva Ameerika kunstismugeldaja Malcolmiga. Kui mängu tuleb röövitud kallihinnaline Cézanne’i maal, millest Biralbo midagi ei tea, algab ohtlik tagaajamine läbi San Sebastiáni, Lissaboni ja Madriidi, samal ajal kui lugeja kõrvus kõlavad džässirütmid ja silme ees vilksatavad film noir’ilikud kaadrid.

„Talv Lissabonis“ on Muñoz Molina kõige tõlgitum romaan, mis kindlustas autorile suure menu ja pälvis ilmumisaastal nii riikliku kriitikute preemia kui proosaauhinna.

Antonio Muñoz Molina (1956) on Hispaania romaanikirjanik. Ta on pälvinud arvukalt kirjanduspreemiaid, sealhulgas Asturia printsi auhinna (2013) olulise panuse eest maailmakirjandusse. Muñoz Molina on pärit väikesest Úbeda linnakesest Andaluusias, tema vanemad olid lihtsad põllutöölised. Ta on õppinud Granada ülikoolis kunstiajalugu ja hiljem Madriidis ajakirjandust. Üheaegselt kirjandusloominguga on ta kogu aeg teinud kaastööd päevalehtedele, alates 1995. aastast on ta Hispaania Kuningliku Akadeemia liige. Romaanikirjanikuna alustas Muñoz Molina 1986. aastal, kui ilmus „Beatus Ille“, ning ta on tänini üks Hispaania olulisemaid autoreid. Suurema tuntuse tõi talle just „Talv Lissabonis“ (1987), mis on tõlgitud 17 keelde.

Praegu elab Muñoz Molina vahelduvalt New Yorgis ja Madriidis. Tema abikaasa Elvira Lindo on samuti kirjanik, temalt on eesti keeles ilmunud lasteraamat „Manolito Prillipapa“.

Antonio MuГ±oz Molina

Talv Lissabonis

I peatГјkk

Sellest oli peaaegu kaks aastat, kui ma Santiago Biralbot viimati nägin, aga kui ma temaga südaööl Metropolitano leti ääres uuesti kohtusin, oli meie tervitus mõlemapoolselt täpselt nii sundimatu, nagu oleksime just eelmisel õhtul koos klaase kummutanud, mitte Madriidis, vaid San Sebastiánis, Floro Bloomi baaris, kus ta oli kaua aega mänginud.

Nüüd mängis ta Metropolitanos koos ühe mustanahalise kontrabassimängija ja ülinärvilise ja ülinoore prantslasest trummariga, kes nägi välja nagu põhjamaalane ja keda kutsuti Bubyks. Bändi nimi oli Giacomo Dolphin Trio: siis ma veel ei teadnud, et Biralbo oli nime vahetanud ja et Giacomo Dolphin ei olnud mitte kõlav kunstnikunimi pianistiameti tarvis, vaid see seisis tal nüüd passis. Veel enne kui ma teda nägin, tundsin ta peaaegu ära tema klaverimängust. See kõlas nii, nagu püüaks ta muusika võimalikult väikese vaevaga ära mängida, justkui ei oleks see üldse eriti tema asi. Mina istusin baarileti ääres, seljaga pillimeeste poole, ja kui kuulsin klaverit riivamisi libamas ühe lauluviisi nootidele, mille pealkirja ma ei suutnud meenutada, tundsin korraga mingit eelaimust, võib-olla seda abstraktset läinud aegade tunnet, mida mõnikord olen muusikas tabanud, ja ümber pöörates ei teadnud ma ikka veel, et see, mille ma ära tundsin, oli üks kadunud öö Lady Birdis San Sebastiánis, kus ma ei ole juba nii kaua käinud. Klaverit ei olnud peaaegu enam kuuldagi, see kadus kontrabassi ja trummilöökide alla, ja siis, libistades pilgu ilma midagi mõtlemata üle baarikülastajate ja muusikute suitsupilves ähmastunud nägude, märkasin profiilis Biralbot, kes mängis, silmad pilukil ja sigaret suus.

Tundsin ta kohe ära, aga ma ei saa öelda, et ta polnud muutunud. Võib-olla ta oli muutunud, ainult et täielikult ettenähtavas suunas. Tal oli tume särk ja must lips, ja aeg oli ta näole andnud mingi kõike kokku võtva tikksirge väärikuse. Hiljem ma taipasin, et olin tema juures alati märganud seda muutumatust, mis esineb nendel, kes võib-olla enesegi teadmata käivad oma saatuse teed, mis on neile määratud küllap juba noorena. Pärast kolmekümnendat eluaastat, siis kui kõik teised vannuvad alla vanadusestki vääritumale mandumisele, kinnitub nendes mingi imelik noorus, ühtaegu tusane ja tüüne, mingi rahulik ja umbusklik südikus. Pilk oli k