Meelespead

Helju Pets

„Meelespead” on 1940. ja 1950. aastate Hiiumaal hargnev perekonnalugu, mis kirjeldab väikeste inimeste elu ja otsuseid suurte ajaloosündmuste keerises. Loo keskmes on tüdruk nimega Ede, kes elab vanavanemate hoole all ja saab koolis stalinistliku kasvatuse, teadmata seejuures midagi oma vanemate saatusest. Traktorist jõllitas suuremõõdulist kullatud raamis Stalini portreed. „Noh, vaata!” uhkustas Luukere. „Vean meie riigi juhti! On ju Stalin!” „On,” nõustus traktorist. „Aga kuhu sa viid ja miks?” „Viin isakese pildi tema tütrele. Kas sa siis pole kuulnud, et Metsakülas elab Stalini tütar, Ede Müller? Saksa perekonnanimega küll, aga mis sellest.” Tänapäeva 2015. aasta romaanivõistlusel äramärgitud „Meelespead” on Helju Petsi viies romaan.

Helju Pets

Meelespead

1

Eevi ärkas koputuse peale. Ta oli alles unne suikunud ja lõi ehmunult silmad lahti. Kambriaknast piilus maiöö. Koputati uuesti, valjemalt, tungivamalt.

Eevi mГјksas enda kГµrval nohisevat Priidikut.

„Kuuled, keegi taob vastu ust!”

„Kuulsin juba enne sind,” kostis mees uniselt.

„Miks sa siis vaatama ei lähe? Nässu ka ei haugu, kes teab, kus ta ringi hulgub.”

Priidik haigutas pikalt ja kompas voodi kГµrvalt pГµrandalt karku.

NГјГјd taoti juba tungivalt vastu magamiskambri akent ja keegi nagu hГјГјdis midagi.

Eevi krapsas enne Priidikut sängist, läks akna juurde ja piilus õue. Maiöös seisis naise kogu, süles mingi suur komps.

„Issand jumal,” ohkis Eevi, tõmbas suurräti ümber ja läks pimedasse eeskotta.

„Kes on?” küsis ta käskivalt.

„Ema, mina olen, palun tee uks lahti!”

Eevi tundis seda häält ja avas väriseval käel uksehaagi.

Nässu jooksis enne tulijat kööki ning niutsus rõõmsalt.

„Helmi, tütreke,” sosistasid Eevi huuled ja nutukramp tõusis kurku. „Kust sa tuled ja veel öösel?”

Helmi läks köögist isa-ema magamiskambrisse, pani pambu veel sooja voodisse ning hakkas tekki mähitud kandamit lahti harutama.

Eevi ja Priidik jälgisid huviga, kuidas teki seest koorus välja laps. Helmi vabastas lapse paksudest üleriietest, võttis mütsi peast, sidus selle all oleva väikese pearäti lahti ja tõstis tüdruku istuma. Tilluke olevus jälgis suuril silmil ümbrust ning tõmbas suu ümber nutuvõru.

„Ema, anna Edele midagi süüa, kas või piima,” lausus Helmi ja tõi välja jäetud mahuka seljakoti kööki ning hakkas toidukraami lauale laduma. „Siin on paar lihakonservi, mannat, suhkrut, šokolaadi, tubakat, seepi, tikke, Ede riided ja minu omad. Veel arstirohud palaviku vastu.”

Priidik oli süüdanud petrooleumilambi. Lambivalgus joonistas seintele müstilisi figuure. Ede oli jätnud nutu ja jälgis huviga seintel liikuvaid jooniseid.

Eevi tõi sahvrist piimakannu. „Piim on külm.”

„Mis sellest,” sõnas Helmi, „Ede joob ka külma piima. Anna tükk leiba kõrvale, kui on.”

„Muidugi on, ja võid määrin ka peale.”

Eevi lõikas leivakääru, määris paksult võid peale ja ulatas tütrele.

Mõlemad vanad jälgisid huviga, kuidas Helmi murdis leivaraasu, toppis Edele suhu ja tõstis piimakruusi väikesele suule. Laps sõi isukalt, silmad jälgimas ikka veel valgusemängu kambri seintel.

„Söö ise ka,” pakkus Eevi ja tõi sahvrist leiva-või kõrvale singitüki.

„Küll ma söön, enne vahetan Ede püksikesed. Ta on pikal reisil mitu korda püksi pissinud,” ja jätkas andekspaluvalt: „Ede käib potil, aga meil polnud võimalik pissipotti kaasa võtta ja ega oleks ka saanud last kuskil pissitada.”

Eevi ja Priidik oleksid mõlemad tahtnud Helmilt pärida, kuidas tütar üle mere sai, kust ta tuli, kas jääbki koju ja veel palju muudki, aga ei julgenud.

Helmi oli lahkunud Hiiumaalt Metsakülast Sepa talust 1938. aastal 18-aastase neiuna Haapsallu isa Priidiku õe vürtspoodi müüjaõpilaseks. Ta oli õppinud ametit, töötanud tädi poes müüjana ja saanud siis töökoha ettekandjana Haapsalu linnuse lähedal väikeses kohvikus. Igal suvel oli Helmi vanematel külas käinud, mõ