Inglite keel
Meelis Friedenthal
Ootamatult on välja ilmunud aastaid tagasi kahtlastel asjaoludelkaduma läinud arhiiv. Paberiuurijate Asta ja Eino Aaroni kogu sisaldabvarauusaegsete vesimärkidega paberilehti ja üht kummalist 17. sajandist päritraamatut, mida on näinud vaid loetud silmapaarid. Nimetus kolkakülas asuvas majapidamises, kuhu ajaloolased Joonas ja Siimkastidele järele lähevad, võtab neid vastu pealetükkiv vanakraamikaupmehesttorupillimängija. Erinevate seoste jada tuletab Joonasele meelde, et üksveider torupillimängija on ta elust vilksamisi varemgi läbi astunud. Siis, kuita aastaid tagasi tudengipõlves kohtus Mirjamiga. Mingeid hämaraid seoseidpidi on kõik need kohtumised seotud Aaronite elutööga. Oma uurimistöökäigus avastasid nad ajaloohämarusest asju, mis oleksidki võinud saladuseksjääda. 2013. aastal romaaniga „Mesilased” Euroopa kirjandusauhinna pälvinud MeelisFriedenthali uus romaan „Inglite keel” põimib kokku paeluva põneviku,tundliku armastusloo ja mõtlema ärgitavad filosoofilised arutlused.Oskuslikult üles ehitatud struktuuriga romaan viib lugeja nii tänapäeva kuika 17. sajandi Tartusse, vahepeatustega 1980. ja 1990. aastates, sekka põikedSaksamaale. Friedenthali romaan „Mesilased” on tõlgitud läti, hollandi,itaalia ja tšehhi keelde.
Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital
Toimetanud Jan Kaus
Keeleliselt toimetanud Krista Leppikson
Korrektuuri lugenud Kairi Vihman
Kujundanud Mari Kaljuste
В© Tekst. Meelis Friedenthal, 2016
ISBN 978-9985-3-3700-4
ISBN 978-9985-3-3772-1 (epub)
Kirjastus Varrak
Tallinn, 2016
www.varrak.ee
www.facebook.com/kirjastusvarrak
TrГјkikoda OГњ Greif
I
„Te ise mängite,” ütles mees laua tagant. „Mängite või?”
„Ei, kahjuks mitte,” ütles Joonas ja tõmbas käe kiiresti tagasi. Ta tõstis sõrme suu juurde ja puhus vargsi haavale. Veri ei tahtnud kuidagi seisma jääda, haav ei olnud küll väga sügav, aga raud oli nimetissõrmelt pika nahariba lahti tõmmanud ning selle lipendava serva vahelt imbus ikka ja jälle suuri veretilku. Ta kartis, et mõni kukub põrandale või riietele.
„Juba sellest, kuidas te vaatasite, oskasin kohe öelda, et ei mängi. Ma ju jälgin inimesi. Käin plikaga laadal, seal näeb igasuguseid. Mul on selliste asjade peale silma.”
„Vaatasin jah niisama.”
Ruum oli üleköetud, see tõi esile mingi spetsiifilise lõhna, mis oli segu seinu katvate tapeetide niiskuse kopitusest ja tahmavatest lõõridest imbuvast nõest. Tulised pliidirauad olid ära põletanud kogu hapniku, lainelisest plekist must ahi õhkas kuumust, selle küljes konksu otsas kuivas hunnik jopesid, all oli mitu paari kummikuid ja pappkastitäis vanaaegseid klaasist kaanega purke.
„Just. Seda ma oskasin kohe öelda...”
„Mmm...”
Mees tГµusis pГјsti ja vГµttis riiulilt torupilli.
„Teid huvitavad need asjandused, jah?”
„Jah, mingis mõttes küll,” jäi Joonas viisakalt ebamääraseks.
„Teate, see nõuab hoolt. Aga kotipill on vägev. Sel on kohe õige kõla, et kõik jäävad kuulama. Vägev asjandus, heh, noh, saate pihta küll, mida ma mõtlen. Kotid küljes.
Heh, heh.” Vanamees pilgutas silma. „Näete, kõigepealt tuleb õigetpidi kätte võtta, kott kaenla alla. Siis puhute selle täis.”
Joonas vaatas, kuidas papi õhukotti täis puhus, kuidas pruunist nahast paun järjest suuremaks paisus, torudest hakkas kostma vaikset viginat. Ja siis hakkas mees mängima. Kui sa seisad väikeses ja madala laega ruumis, kostab torupilliheli peaaegu talumatult valjult, selle barbaarne ja samas kuidagi melanhoolne hääl imbub sisikonda. Sa ei suuda sellest lahti saada, see peaaegu seestab, nõuab kõik mõtted endale.
Joonas mäletas, kuidas nad kunagi ammu olid seisnud mäe otsas, kirikutornis. Kevadisel ajal, ja puud, mille ladvad ulatusid peaaegu nende jalgadeni, olid helerohelised. Väikesed, justkui karvased lehekesed, külm õhk ja õhtupäike. Nad olid roninud torni üle telliskivikuhja, rauast ukse vahelt end sisse pigistanud, pimedas ettevaatlikult edasi