Toscana päikese all

Frances Mayes

Raamatus „Toscana päikese all“ jutustab USA kirjanik Frances Mayes kaasahaaravalt ja inspireerivalt sellest, kuidas ta endale Itaaliasse kodu lõi. Pärast järjekordset reisi Itaaliasse ei suuda Frances lakata mõtlemast Toscanas asuva poollagunenud, ent imeilusa Bramasole-nimelise villa peale. Nii teebki ta midagi pealtnäha täiesti arulagedat ja ostab maja ära. Raamatus „Toscana päikese all“ kirjeldab ta nii vaevalisi remonditöid kui ka suurt avastamisrõõmu, mida ta koges selle kauni maakoha ja kohalike inimestega kokku puutudes. Tõelise gurmaanina pakub ta lisaks põnevaid retsepte itaaliapäraste roogade valmistamiseks. USA kirjaniku Frances Mayesi 1996. aastal ilmunud raamatust „Toscana päikese all“ kujunes fenomenaalne müügihitt, mis püsis kaks ja pool aastat New York Timesi müüdumate raamatute nimekirjas. 2003. aastal valmis raamatu põhjal samanimeline mängufilm.

Mayes Frances

Toscana päikese all

PГјhendatud Ann Cornelisenile

Tänuavaldused

Suur tänu minu esindajale Peter Ginsbergile Curtis Brown Ltd-st, Charlie Conradile, mu Broadway Booksi toimetajale, ja Broadway Booksi võrratule toimetuserahvale. The New York Timesi Jane Piorko, House Beautifuli Elaine Greene ja Ploughsharesi külalistoimetaja Rosellen Brown avaldasid nimetatud väljaannetes käesoleva raamatu lõikude esialgseid variante – mille grazie. Mu sõbrad ja perekonnaliikmed on ära teeninud vähemalt pudeli chiantit ja sületäied Toscana moone: Todd Alden, Paul Bertolli, Anselmo Bettarelli, Josephine Carson, Ben Hernandez, Charlotte Painter, Donatella di Palme, Rupert Palmer, Lyndall Passerini,Tom Sterling, Alain Vidal, Marcia ja Dick Wertime ja terve Wilcoxonide pere. Minu lugupidamine Clare Sterlingi mälestusele, kelle energiat ja teadmisi ma kõrgelt hindasin. Ed Kleinschmidtile ja Ashley Kingile tuhandest tänu.

EessГµna

„MIDA TE SIIN KASVATATE?” SISUSTAJA TARIB TUGITOOLI ÜLES MAJA poole, kuid ta terane pilk kompab aeda.

„Oliive ja viinamarju,” vastan mina.

„Oliive ja viinamarju niikuinii, aga mida veel?”

„Maitsetaimi, lilli – me pole kevaditi siin, et suurt midagi istutada.”

Ta asetab tooli niiskele rohule ja kammib pilguga terrasse hoolikalt kärbitud oliivipuude ja juhuslikult leitud viinamarjaistandusega, mida me üritame taastada. „Kasvatage kartuleid,” soovitab ta. „Need ei vaja hoolitsust.” Osutab siis kolmandale terrassile. „Sinna, kuhu päike otse peale paistab, on õige koht kartulid maha panna, punased, kollased, gnocchi di patate jaoks.”

Ja nii me siis kaevamegi oma viienda siinse suve algul lõunasöögi jaoks omi kartuleid. Need tulevad nii kergelt maast lahti; nagu nopiks lihavõttemune. Mind üllatab, kui puhtad nad on. Kerge loputus, ja lausa säravad.

Nii nagu me saime endale kartulid, on ka peaaegu kõik muu meile kätte tulnud nende nelja aasta jooksul, mil me oleme siin ühele mahajäetud Toscana majale ja maalapile uut elu sisse puhunud. Me jälgisime, kuidas Francesco Falco, kes on pühendanud suurema osa oma seitsmekümne viiest eluaastast viinamarjakasvatusele, vana väädi köitrao maha matab, et see uusi võrseid ajaks. Meie tegime samuti. Istandus kosub. Tahame kõike katsetada, nagu on kohane võõramaalastele, kes on õnnekombel siia sattunud. Oleme selle paiga suurelt jaolt omal jõul üles töötanud – rikkumata teadmatuse kaunis vili, nagu mu vanaisa ütleks.

1990. aastal, meie esimesel siinsel suvel, ostsin ma endale sinises nahkköites ja Firenze stiilis paberkaantega suuremõõdulise päevaraamatu. Esimesele leheküljele kirjutasin ITAALIA. Välimus laskis oletada, et klade sisaldab surematuid luuletusi, mina aga hakkasin kandma sinna metsalillede nimekirju, märkisin üles kõiksugu plaanid, senitundmatud sõnad, jäljendasin Pompei seinamaalinguid. Kirjeldasin tube, puid, linnulaulu. Sekka nõuandeid taimekasvatuse vallast: „Külva päevalilli siis, kui kuu on Kaalude tähtkujus”, olgu peale, et endal polnud aimu, millal see olla võiks. Kirjutasin inimestest, kellega tutvusime, ja toid