Varaste tänav

Mathias Enard

See moodne odüsseia, mille minajutustajaks on seitsmeteistkümneaastane marokolane Lakhdar, kulgeb poisi kodutänavast Tangeris vanglasse Barcelonas. Vahemere Aafrika-poolsed kaldad süttivad järjest, vastasrannikul vaagub hinge Euroopa. Selles apokalüpsisehõngulises kaoses otsib onutütrega liiga lähedalt tutvust teinud ja seetõttu vanematekodust välja visatud Lakhdar oma teed, järjestikusteks peatuspaikadeks kerjuste urkad Tangeri parkimisplatside taga, radikaalislamistide sekti raamatupood, odavat Maroko tööjõudu hindav Prantsuse ettevõte, pankrotis kaubalaev Aafrika ja Euroopa mandri vahel, Hispaania vetes uppunud illegaalsete immigrantide laipade kokkukorjamisest ja transpordist elatuv matusebüroo ning lõpuks Barcelona kloaak – Varaste tänav. Seal tapab Lakhdar kööginoaga oma alter ego ja parima sõbra Bassami, kes tunnistab talle seda, mida poiss on ammu aimanud – sõbrast on saanud terrorist ja tema hingel on mitmekümne inimese elu. Arabist Mathias Enard (snd 1972) on jõudnud elada mitmes paigas Lähis-Idas ja Euroopas. Tema kuus romaani on tõlgitud 22 keelde ja need on pälvinud mitmeid tunnustusi, sh 2015. aastal ka Prantsusmaa olulisima kirjandusauhinna Goncourt’i preemia. Peale ladusa jutustamisoskuse ja silmapaistva eruditsiooni on Enardil üks omadus, mis teeb temast 21. sajandi alguse maailmas väga vajaliku kirjaniku. Tundes põhjani araabia kultuuri, kuid olles ise eurooplane, suudab ta kõnelda nii, et Teine ei jää mõistetamatuks, ent samas ei jää autor kinni ka klišeedesse või eksootikasse.

Mathias Enard

Varaste tänav

„Aga noorest peast tuleb maailma näha,kogemusi ja ideid omandada; silmaringi avardada.”

„Siin!” katkestasin teda. „Ei või iial teada! Siin tutvusin ma härra Kurtziga.”

    JOSEPH CONRAD, „Pimeduse süda”[1 - „Noorus. Pimeduse süda”, Varrak, 2002, lk 127. Tlk Riina Jesmin. – Siin ja edaspidi tõlkija märkused.]

I

KITSUSED

Inimesed on koerad, nad nühivad end viletsuses üksteise vastu, nad püherdavad mustuses, suutmata sellest välja pääseda, nad lakuvad karvu ja riista, päevad otsa, pikali tolmus, valmis kõigeks liharäbala või pehkinud kondi pärast, mida keegi suvatseb neile visata, ja mina samamoodi nagu nemad, ma olen inimolend, tähendab vilets jätis, ihade ori, koer, koer, kes hammustab, kui tal on hirm ja ta igatseb paitusi. Ma näen selgelt oma lapsepõlve, oma kutsikaelu Tangeris; oma noore krantsi hulkumisi, pekstud peni oigamisi; ma mõistan oma hullumist emaste läheduses, pidasin seda armastuseks, ja üle kõige mõistan ma peremehe puudumist, teda otsides me eksleme kõik pimeduses ringi, nuhutades üksteist, eksinud, sihitud. Tangeris käisin ma kaks korda päevas maha viis kilomeetrit, et minna merd, sadamat ja Gibraltari väina vaatama, praegu kõnnin ma endiselt palju, ma loen samuti, iga kord aina rohkem, see on meeldiv viis peletada igavust, surma, peletada ära ka mõtlemist ennast, sellele vaheldust pakkudes, seda eemale juhtides tõest, ainsast tõest, mis on selline: me oleme puuriloomad, kes elavad vaid nautimiseks, keset pimedust. Ma pole sellest ajast peale rohkem Tangeris käinud, aga ma olen kohanud inimesi, kelle unistus oli turistina sinna minna, üürida kena merevaatega villa, juua Café Hafas teed, suitsetada haši ja keppida kohalikke, enamasti meessoost pärismaalasi, aga mitte ainult, mõned loodavad „Tuhande ja ühe öö” printsesse panna, ma ei tee nalja, nii mitu korda on minult küsitud, kas ma saaksin orgunnida ühe väikese Tangeri-tripi haši ja kohalikega, et nagu puhkus või nii, ja kui nad oleks teadnud, et ainus perse, millele ma enne kaheksateistkümnendat eluaastat pilku olin heitnud, oli mu onutütre Meryemi oma, oleks nad pikali kukkunud või poleks mind uskunud, nii väga seostub Tanger nende peas sensuaalsuse, iha, vabameelsusega, mida tal meie jaoks mitte kunagi ei olnud, aga mida pakutakse turistidele kõlisevate müntide eest, mis kukuvad viletsuse kukrusse. Meie kvartalis ei käinud kunagi ühtki turisti. Korrusmaja, ku