Klaasveranda
TГµnu Г•nnepalu
XX sajand, selle lootusrikas koidik, aasta 1910, von Grünewaldtide Orrisaare (Esna) mõisa klaasverandal. Kõik on alles nii, nagu ikka on olnud, kõik uus on alles õhus, kõik alles loodavad sellest kõigest midagi, eriti muidugi noored, nagu Freifraulein Lisi von G. Tema elu peab tingimata tulema hoopis teistsugune kui see, mida elavad tema ema ja isa! Ja tulebki. Ainult muidugi ei oska preili von G. seal verandal oma aednikupoisist unistades arvatagi, kui teistsugune see tuleb. Tema elu, ja kõigi nende inimeste, kes selle sajandi läbi peavad tegema. Ta elab 103-aastaseks. Ta saab näha kõige selle kadu. Olla õnnelik? Jah, kindlasti. Kindlaminigi kui Neo, tema vanim poeg, ainus, kes sõjast eluga pääseb, ja kes oskab sellest kõigest tunda veel vaid väsimust.
TГµnu Г•nnepalu
Klaasveranda
See poeem on kirja pandud aastal 2009. Olin siis juba ligi viis aastat elanud Järvamaal Esna mõisa mail, kütnud talviti mõisahoone uusi ja vanu ahjusid, istunud kevaditi ja suviti ja sügiselgi veel pikki õhtuid mõisa lääneverandal, kuulanud allikavee kohinat jõepaisul, lindude hääli vastavalt aastaajale, mõnikord vihma, mis langes veranda plekk-katusele, mõnikord tuult, mis vanad puud pargis ja vana puust majagi häält tegema pani.
Sellises paigas elades ja liikudes tahaks ju ikka kasvõi korraks kiigata minevikku. Mismoodi see oli? Kuidas nägi välja triiphoone, mille tagamüüri äärde ma väikese aia rajasin, soe koht vastu lõunat, ja kus maad kaevates leidsin kõigepealt kunagiste telliskivist küttetruupide jäänused. Truubid olid jooksnud rõhtsalt mööda põrandat, taimede kastid ja potid pidid seisma nende peal ja vahel. Nüüd oli see kõik juba päris sügaval mulla all. Peenardest aga, kui keegi peaks neid veel kaevama, tuleb ka edaspidi alati välja poti- ja klaasikilde.
Aga see’p see on, et kõiki neid kunagisi hooneid ja eluta inventari on veel päris lihtne ette kujutada, sest kõigest sellest on päris palju alles. Aga see kõik on tühi kest. Mis selles oli kunagi? Kunagi pidi see olema kellegi elu mõte, kellegi maailmamõistmise südamik. Mõis, nagu talugi, oli ju omamoodi maailmamudel, inimese kõigi mõtete algus- ja lõpp-punkt. Aga kuidas, seda enam küsida ei saa. See maailm on nii kadunud, kui veel üldse olla saab, hoolimata neist vägagi nähtavatest maistest märkidest, mis ta endast alles on jätnud. Ja kadunud on ta täiega tükkis, mitte ainult mõis, vaid ka talu. Mitte ainult häärber oma pargi ja jalutajatega, vaid ka küla oma teekäijate, loomade ja inimestega. Talupoeg elas küll mõisniku üle, justkui võttis üle ka tema vara ja valdused, aga see oli siiski vaid näiline võit. Mõisnik lahkus lavalt esimesena, talupoeg jäi seda näitemängu lõpetama. Enam pole seal kumbagi, lava on tühi, ja me võime vaid katsuda ette kujutada, mis näitemäng see õieti oli, mida seal aastasadu etendati, mis osatäijad, mis repliigid, mis oli selle kõige mõte. Sest kuidagi me ju ikkagi oleme selle kõige pärijad. Just nimelt kõige, sest muidugi polnud talu ja mõis mingid eraldiseisvad maailmad. Olid ja polnud. Kõik me oleme pärit talust, kõik me oleme pärit mõisast. Isegi geneetiliselt (pole mõeldav, et mitusada aastat samal maal oleks geenid lootusetult segamini ajamata jätnud), aga veel enam vaimselt. Mõisnike ilusa elu, väikese maapealse paradiisi ideaal, heaolu, rahu, turvalisus, oma väike riik siin tuulises maailmas – eks me seda ju katsu ikka veel ellu viia? Ehitada oma klaasverandat, nautida sellel elu hommikuid ja õhtuid… Isegi teades, et see on lõpuks võimatu, et ei verandaklaasid ega riigipiirid ega seisuste kindlad vahed pea lõputult vastu selle tujuka maailma voolule. Seista vastu? Kohaneda? Muutuda?
Oma tänases eluviisis, heaolustandardis, nagu seda nimetatakse, oleme me muidugi hoopis lähemal neile klaasveranda-elanikele kui neile, kes päikesetõusust loojanguni põldudel ja heinamaadel tööd tegid. Aga ega me õieti ei kujuta enam ette kumbagi elu ega maailma, ei külain