Poiss, kes seilas tugitoolis Гјle ookeani

Lara Williamson

Becketi ainus soov on, et tema pere oleks terviklik. Aga tegelikkuses on isa otsustanud koos Becketi ja tema noorema venna Billyga ööpimeduses kodust põgeneda ja kõik, mis neil on, maha jätta. Kaasa arvatud Pearli, kes on olnud poistele ema eest. Becketi ja Billy pärisema on surnud, ja kui see juhtus, ei saanud Becket emaga isegi hüvasti jätta. Becketil pole aimugi, miks isa nii käitub ja kuidas pere taas ühte liita, aga koos oma venna Billy, Briani-nimelise teo ja ühe imelise tugitooli abiga asutab ta ennast teekonnale, mille käigus ta kavatseb oma südamesoovi täide viia. Lara Williamsoni südamlik romaan „Poiss, kes seilas tugitooliga üle ookeani“ on põnev ja mõtlemapanev lugu, mis jõudis 2016. aastal ka Briti ühe olulisema lastekirjanduse auhinna Blue Peteri preemia lõppvalikusse.

Lara Williamson

Poiss, kes seilas tugitooliga Гјle ookeani

Armastusega minu perele

Гњks

Minu nimi on Becket Rumsey ja minu elus on palju inimesi, kellega ma räägin iga päev. Alustuseks: üks neist on minu seitsmeaastane putukakorjajast vend Billy. (Kuigi üheksakümmend üheksa protsenti tema jutust on jama. Ja see ülejäänud üks protsent? Kohutav jama.) Isa, kes veab Tursaisa kaubikuga kala laiali, on teine. Tema räägib põhiliselt kilttursast, aga selle ma kannatan välja. Minu vanaema Ibiza-memm helistab mulle pidevalt Hispaaniast, et juttu ajada. Ja siis on veel papsi kallim Pearl, temaga ma räägin palju, sest Pearl on hea kuulaja. Pealegi kallistab ta vägevalt ja ütleb meile, et armastab meid kuu peale ja tagasi, ning see on vähemalt 768 800 kilomeetrit armastust. Ma tean, sest Billy käskis mul järele uurida. Õigupoolest on Pearl Billyle ja mulle peaaegu ema. Ma ütlen peaaegu, sest üks oluline inimene, kellega ma üldse rääkida ei saa, on minu pärisema. Ema suri, kui ma olin neljane. See, et ma temaga rääkida ei saa, on kõige rängem asi üldse. Raskem, kui proovida ühe käega pead patsutada ja teisega kõhu peal ringe teha. Ma ei mäleta sellest ajast eriti palju, kui ema suri, aga ma tean, et ta läks haiglasse Billyt saama ega tulnudki enam tagasi. Ja ma ei saanud talle hüvasti öelda. No hea küll, kui päris aus olla, ega ma sel ajal ei arvanudki, et hüvastijätt oleks nii hirmus tähtis. Saate aru, kui oled neljane, siis on see lihtsalt üks sõna – nagu talu või loomaaed või koer. Aga nüüd, just praegu, arvan ma, et „hüvasti” on kõigist kõige tähtsam sõna.

Nimelt on kell pool kaksteist esmaspäeva õhtul koolivaheaja alguses ja ma istun papsi kaubikus juuksurisalongi juures, mille nimi on Siilipead ja Lõvilakad. Paps räägib mulle ja Billyle, et me lahkume igaveseks oma majast Honeydown Hillsis ja kolime juuksuri peale korterisse, ainult meie kolmekesi. Meil pole vaja muretseda, et Pearl jääb maha, ning meil pole vaja muretseda temaga hüvasti jätmise pärast. Ta saab aru. Ei, me ei helista talle. Esiteks, ma olen lausa 2 g-ga seggaduses (nii segaduses, et ei oska isegi kirjutada enam). Juba teist korda elus ei saa hüvasti jätta kellegi nii tähtsa inimesega?

Ei saa Pearliga hüvasti jätta?

Isa peab selle peale naerma hakkama.

Ainult et ei hakka. Tema nägu on hangunum kui kaussi unustatud hommikusöögihelbed. Kui ma oskaksin autot juhtida, oleksin otsemat teed meie majja ja Pearli juurde tagasi läinud. Ja rääkinud talle, et papsil hakkas katus sõitma – ja põrutas ilmselt ikka kohe kuhugi kaugele galaktika sügavusse. Pearl võtaks meid hea meelega vastu ja ütleks, et sellest pole midagi, et me hüvasti ei jätnud, sest siin polegi vaja hüvasti jätta. Tuleb hoopis tere öelda. Ta viiks meid kohe tuppa ja lubaks oma värvituubidega mängida (Pearl on nimelt kunstnik). Ta ütleks, et armastab meid kõiki kuu peale ja tagasi, ning kallistaks meid kõvasti, meie ütleksime, et kuu peal me ei käinud, ainult Edenis, aga meil on väga hea meel tagasi olla.

Siis ma ütlen isale, et peaksime Pearli juurde tagasi minema, ja tema suu vajub ümmarguseks nagu O. „Sa,” pomiseb ta ja kra