Alistumine

Мишель Уэльбек

Michel Houellebecqi kuues romaan „Alistumine“ ilmus 2015. aasta alguses ja põhjustas Prantsusmaal palju poleemikat islamiga seotud küsimuste provokatiivse käsitlemise tõttu. Lähituleviku düstoopiaks nimetatud romaani tegevustik toimub 2022. aasta Prantsusmaal, kus presidendivalimistel on kahe suure partei, Rahvusrinde ja Islamiliidu vahelises jõukatsumises poliitiliste kokkumängude tõttu peale jäänud viimased. Prantsusmaal algab uus ajastu ja islamipartei karismaatiline liider Mohammed Ben Abbes hakkab ühiskonnas uusi norme kehtestama: koolisüsteem viiakse vastavusse koraani õpetusega, lubatud on polügaamia, naised ei käi enam tööl, vaid pühenduvad perele ja kodule. Romaani peategelane on keskealine ja üksildane Sorbonne’i ülikooli professor, dekadendist kirjaniku Joris-Karl Huysmansi uurija François, kelle elu on intellektuaalses plaanis ummikus ja ka armastus näib olevat talle selja keeranud. Huysmans pöördus hilises keskeas kristlusesse ja leidis seeläbi meelerahu. Kas suudab islam vaigistada eksistentsiaalseid änge, millega seisab 21. sajandi esimesel poolel silmitsi keskealine Euroopa mees François?

Michel Houellebecq

Alistumine

I

Kõnekõmin tõi ta tagasi Saint-Sulpice’i kirikusse; poistekoor lahkus; kirikut hakati kinni panema. Oleksin ometi pidanud püüdma palvetada, mõtles ta endamisi, see olnuks rohkem väärt kui toolil istudes niisama tühja uneleda. Palvetada? Aga mul ei ole tahtmist palvetada; katoliiklus painab mind, viiruki ja küünlavaha õhustikust joobnuna luusin selle ümber, palved liigutavad mind pisarateni, psalmid ja laulud rõhuvad üdini. Mu elu on mulle tõesti vastik, ma olen endast tüdinud, aga hakata elama teistsugust elu, sellest olen ma veel kaugel! Ja pealegi… ja pealegi… Kui ma ka pühakodades härdun, siis välja tulles olen otsekohe jälle kale ja tuim. Tegelikult, mõtles ta endamisi, kui ta püsti tõusis ja paari inimese kannul kirikuteenri saatel ukse poole kõndis, tegelikult on mu süda prassingutes panetunud ja tahmunud, ma ei kõlba millekski.

    (J. K. Huysmans, „Teel”)

Terve mu kurva noorusaja oli Huysmans olnud mu kaaslane ja truu sõber; ma ei kahelnud temas kunagi, mitte kunagi ei tekkinud mul kiusatust teda hüljata ja mõne teise teemaga tegelda; ja siis ühel 2007. aasta juuni pärastlõunal, kui olin pikalt oodanud, kui olin seda edasi lükanud nii kaua kui vähegi võimalik ja natuke veel kauemgi, kaitsesin ma Sorbonne-Paris IV ülikooli komisjoni ees oma doktoriväitekirja „Joris-Karl Huysmans ehk tunneli lõpp”. Järgmisel hommikul (või ehk isegi juba samal õhtul, ma ei saa seda kindlalt väita, minu kaitsmisõhtu möödus üksildaselt ja rohke alkoholiga) taipasin ma, et üks osa minu elust on läbi saanud ja et ilmselt oli see parim osa.

Samasuguses olukorras on meie veel läänelikes sotsiaaldemokraatlikes ühiskondades kõik ülikoolilõpetajad, aga enamik neist ei taipa seda või vähemasti mitte kohe, sedavõrd on nad hüpnotiseeritud rahaihast või kõige primitiivsemad, kellel on välja kujunenud raskekujuline sõltuvus mõningatest toodetest, ehk ka tarbimisihast (nemad on siiski vähemuses, kaalutlevam ja küpsem enamus kultiveerib kõige lihtlabasemalt raha, selle „väsimatu Proteuse” ihalemist), ja veelgi enam on nad hüpnotiseeritud ihast ennast tõestada, uuristada endale kadestamisväärne kohake ühiskonnas, maailmas, kus käib pidev võistlemine, nagu nad endale ette kujutavad ja isegi loodavad, lummatud aina vahelduvate ikoonide, sportlaste, moe- ja internetimaailma gurude, näitlejate ja modellide kultusest.

Erinevatel psühholoogilistel põhjustel, mille lahkamiseks pole mul ei pädevust ega tahtmist, kaldusin mina sellest skeemist üksjagu kõrvale. 1. aprillil 1866. aastal alustas toona kaheksateistaastane Joris-Karl Huysmans oma karjääri kuuenda järgu ametnikuna sise- ja usuasjade ministeeriumis. 1874. aastal avaldas ta oma kulu ja kirjadega esimese proosaluuletuste kogumiku „Vürtsitoos”, mis erilist tähelepanu ei pälvinud