Atlantis abajas
Katrin Johanson
Õpetajad ei saa Renest aru. Poiss võib olla kiuslik ja taipamatu, ent siis lahendada pingutuseta eakaaslastele üle jõu käivaid ülesandeid. Ainuke, kelle arvamus näib poisile korda minevat, on kooli psühholoog Martin Ost. Seda suuresti seetõttu, et Martinit ei paista Rene olemasolu absoluutselt huvitavat. Mitu aastat hiljem on jõudude vahekord muutunud. Renest on saanud edukas IT-ettevõtja, Martinist aga elu hammasrataste vahele jäänud alkohoolik. Noor mees otsustab oma kunagise õpetaja taas jalule aidata. Kahe mehe kummaline lähedus, kus sõprus käib käsikäes põlgusega, saab uue näo, kui Renel tekib suhe endast mitu aastat vanema naise Reesiga. Ilmet hakkab võtma kummaline suhtekolmnurk. Katrin Johansoni teine romaan „Atlantis abajas“ on lugu üksindusest ja enesega leppimise võimalikkusest. Kord elab autor kaasa ühele tegelaskujule, siis teisele, nihkudes sujuvalt ühelt vaatepunktilt teisele. Johansoni debüütromaan „Läbikäidavad toad“ ilmus kirjastuses Varrak 2015. aasta lõpus ja on pälvinud mitmeid kiitvaid arvustusi.
Katrin Johanson
Atlantis abajas
APRIKOOS JA TГ•RV
AKNAST PAISTIS KIRIKUTORN. Selle tipus troonis tuhmilt hõbedane kukk, mille seljas istus vares. Viimast oli Rene palju kordi näinud, kukke üksnes piltidelt. Eelkõige aabitsast, millest ema talle visalt tähti õpetada püüdis. Metallist kodulind oli tobe, paks ja lootusetult, lausa vihale ajavalt lennuvõimetu.
„Ei saa salata, et kahtlustan autismi, kuid diagnoosimine jäägu spetsialistide ülesandeks. Mida varem te nende poole pöördute, seda tõhusam on abi,” selgitas arst leebelt.
Ema sõrmed keerutasid käekoti sangasid. Maokirja säbrune kunstnahk oli kohati pragunenud, paljastades pruunika kartongi.
„Ehk on ta lihtsalt hilise arenguga? Rene on enamjaolt täiesti tavaline laps, ainult vahepeal lööb nagu mingi seina ette, mingi jonni või…” Rene oli kuulnud ema palju kordi sarnaseid sõnu lausuvat.
Siinsamas kabinetis valges kitlis naistele, ruudulise vahariidega köögilaua taga oma sõbrannadele, telefonitsi vanaemale. Kord oli tema toon kahtlev, siis jälle veenev ja mõnikord harva sõjakaski.
Praegu tajus arst just viimast.
Temagi võttis talitsetud, ent siiski ründava hoiaku: „Me ei hakka siin spekuleerima, kuid on selge, et asjaga tuleb tegelda. Ma annan saatekirja. On küllalt juhtumeid, et õigel ajal jaole saades jääb raskem vorm välja arenemata. Üksikud ilmingud ei sega sel juhul normaalset elu. Valehäbi tundmine, enese süüdistamine või probleemi eitamine on halvim, mida te oma lapsele teha saate.”
Doktor lõpetas jutu taas malbelt vannutavas toonis. Kõrvallaua taga istuv medõde naeratas sunnitult Renele, vältides mõlema täiskasvanu pilku. poiss pööras näo taas akna poole.
Vares kuke seljas pistis noka tiiva alla, kõhvitses ennast, kaotas korraks tasakaalu, balansseeris tiibadega lehvitades ning jäi siis, pea viltu, alla tänavale vahtima. Vares oli küll kogult väiksem, aga kukest iga kell üle.
„Kooli ta siis veel ei lähe?” küsis ema.
„Ootame-vaatame. Enne kevadet pole meil ju vaja veel midagi otsustada, kuid harjutage ennast mõttega, et ehk pole tavakool Renele kõige kohasem. Jälgige tema arengut ja märkige tähelepanekud üles. Sellest võib palju kasu olla.”
Rene jättis oma tähelepanekud meelde. Tal oli väga hea mälu.
KODUS, KUI EMA MAGAMISTOA suletud ukse taga isale summutatud häälel tänasest visiidist aru andis, läks Rene töötuppa. Isa fliisjakk toolikorjul lõhnas tubaka järele. Koguduse humanitaarabist saadud arvuti avanes vaikse sooja surinaga. Neil oli nüüd interneti püsiühendus. Rene tippis otsingusse „autism”. Suured rohelised silmad lõid ekraani külmas kumas hiilgama. pilk tumenes ja kahvatus vastavalt sellele, kuidas muutus lahti rulluvate artiklite taust. poiss luges hoolikalt ja jättis meelde. Kui Rene silmad kinni pani, nägi ta ühe lehekülje kolmanda lõigu alguses sõna „külmkapiema”. pilt suletud laugudel oli pahupidi: lehekülg must ning kiri valge.