Imeflööt

Emil Grandpierre

Esimest korda ilmus proosakirjaniku, tõlkija ja esseisti Emil Kolozsvàry Grandpierre’i (1907–1992) ungari muinasjuttude kogumik eesti keeles aastal 1959. Sealtpeale on sellest populaarsest ja paljude lapsepõlve lemmikraamatust antud välja mitu kordustrükki. Eriliseks teeb „Imeflöödi” autori meisterlik jutuvestmisoskus. Siit leiab huumorit ja uljast hoogu, lisaks kirjeldusi, mis maalivad silme ette terveid maailmu, kus tegutsevad printsid, printsessid, kuningad ja kuningannad nagu muinasjuttudes ikka, aga ka nutikad seakarjused, jonnakad naised ja muidugi pekki armastavad kuradid. Nendes lugudes on vaesed nupukad ja vaprad, aukandjad ja kuningapered saavad aga tögada. On inimesed ju nemadki!

Emil Kolozsvari Grandpierre

Imeflööt

KUNINGAPOEG MIRKГ“

Elas kord kuningas. Sel kuningal Гјks silm kogu aeg nuttis, teine naeris. See oli kuningas Valge.

Kuningal oli kolm poega. Need ei suutnud mõista, miks küll nende kuninglikul isal üks silm nutab, teine aga naerab. Nad mõtlesid ning juurdlesid, kuid ei osanud ära arvata. Lõpuks otsustasid, et küsivad ta enda käest.

NГјГјd aga hakkasid nad selle Гјle aru pidama, kas nad kГјsivad Гјheskoos vГµi igaГјks omaette. Kui igaГјks omaette, siis kes on esimene?

LГµpuks Гјtles kГµige noorem kuningapoeg kГµige vanemale:

„Sina oled kõige vanem, sina mine esimesena.”

Vanem poeg koputas uksele ja astus isa tuppa. Kuningas istus troonil ja teritas tahul oma mõõka.

„Tere päevast, mu kuninglik isa!” tervitas vanem poeg viisakalt.

„Tere, tere, mu poeg! Mis tuuled sind siia tõid?”

„Tulin, mu kuninglik isa, küsima, mis on selle põhjuseks, et teil üks silm kogu aeg nutab ja teine kogu aeg naerab.”

„Hästi, mu poeg, kohe saad teada,” vastas kuningas. Ja ta viskas tahu maha, tõstis mõõga ning sööstis poja kallale, et teda halastamatult surnuks lüüa. Ainult et kuningapoeg ei jäänud ootama, kuni mõõk teda tabab, vaid hüppas kähku uksest välja.

Väljas küsisid kaks nooremat venda:

„Mida meie kuninglik isa ütles?”

Vanem poeg ei lausunud sõnagi sellest, et isa oli talle kallale tunginud, vaid julgustas keskmist venda – mingu ta aga sisse.

Keskmine poeg koputab uksele, astub sisse ja tervitab aupaklikult:

„Tere päevast, mu kuninglik isa!”

„Tere, tere, mu poeg! Mis tuuled sind siia tõid?”

„Tulin, mu kuninglik isa, küsima, mis on selle põhjuseks, et teil üks silm kogu aeg nutab, teine kogu aeg naerab.”

Ka temale vastas kuningas ainult niipalju:

„Hästi, mu poeg, kohe saad teada.”

Ta viskas tahu maha, tõstis mõõga ning sööstis poja kallale, et teda halastamatult surnuks lüüa. Ainult et kuningapoeg ei jäänud ootama, kuni mõõk teda tabab, vaid hüppas kähku uksest välja.

„Mida meie kuninglik isa ütles?” küsis kõige noorem poeg.

„Saad teada, kui lähed sisse,” vastas keskmine poeg.

Seda kuningapoega, kõige nooremat, kutsuti Mirkóks. Temagi koputas uksele, astus sisse, jäi seisma isa trooni ette ja lausus:

„Tere päevast, mu kuninglik isa!”

„Tere, mu armas poeg! Mida head tood kaasa?”

„Ma ei too midagi, tahtsin ainult küsida, mis on selle põhjuseks, et teil üks silm kogu aeg nutab, teine aga kogu aeg naerab.”

„Hästi, mu poeg, kohe saad teada,” ütles kuningas. Ta viskas tahu maha, tõstis mõõga ja sööstis poja kallale, et teda halastamatult surnuks lüüa.

Nägi mõõka kuningapoeg Mirkó. Nägi oma kuningliku isa viha, aga ometi ei põgenenud, vaid lausus pehmelt:

„Siin ma olen, mu kuninglik isa, tehke minuga, mida soovite.”

Kuningas langetas mõõga ja istus ilusasti troonile tagasi.

„Ma vastan su küsimusele,” ütles kuningas. „Üks silm nutab mul sellepärast, et vaatab su kahte vanemat venda. Teine silm naerab sinu pärast. Ma tean, et õieti oled sina väärt kuningaks saama. Ainult et nemad on vanemad, ma ei saa sind kuningaks teha. Kuid mul on hea sõber – kuningas Must. Juba sada aastat