Noor MГµrsja

Alessandro Baricco

„Noore Mõrsja” polüfooniliselt tihedakoeline tekst viib meid läinud sajandi algusse. Loo keskmes on Põhja-Itaalia maanurgas elav, tekstiilitööstuses tooni andev pere. Parasjagu oodatakse Poja tagasitulekut Inglismaalt. Noor Mõrsja, kes vahepeal viibis Argentinas, on juba päral. Elukorralduse põhirõhk langeb luksuslikke sööminguid meenutavatele hommikueinetele, seejärel mõni tegus tund ning märkamatult õhtusse veerev aeg. Öid – perekonna painet – trotsib igaüks isemoodi. Pereliikmed on omanäolised, ja ikka on neil vähemasti kaks palet. Võtkem või Ema: too näiliselt uitmõtteid heietav matroon osutub ilu ja armastuse pärusmaal loodusimeks, eksootilise lõunamerede linnuga sarnanevaks väsimatuks lendajaks. Bariccole sageli omasest minimalismitaotlusest ei ole suuremat jälge, autor laseb jutustuse loovima, lööb mõtete salahoovustes seilava teksti kõigi meeltega tajutavalt pulbitsema, jäädes seejuures truuks mängu ilule, teadmatuse salapärale, nukruse vääramatule jõule. Viimati ilmus Bariccolt eesti keeles raamat „Korda kolm koidikul” (2016).

Alessandro Baricco

Noor MГµrsja

Samuelele, Sebastianole ja Barbarale.

Aitäh.

Kolmkümmend kuus on neid kivist trepiastmeid, mida mööda tuleb üles minna, ja vanamees astub pikkamisi, järelemõtlikult, otsekui koguks nad ükshaaval kokku, et sundida neid siis teisele korrusele: tema on karjane, nemad aga malbed loomad. Modesto on ta nimi. Ta teenib selles majas juba viiskümmend üheksa aastat, on seal niisiis preestriks.

Jõudnud viimasele astmele, jääb ta seisma avara koridori ees, mis sirutab end üllatusi pakkumata ta pilgule välja: paremat kätt on Härraste suletud toad, kokku viis; vasemat kätt seitse akent, mida pimendavad lakeeritud puust aknaluugid.

Koidik on äsja kätte jõudnud.

Ta jääb seisma, too vanamees, sest peab oma arvepidamist ajakohastama. Ta loendab hommikuid, mida on sisse pühitsenud selles majas, alati ühtviisi. Seega lisab ta juurde ühe, mis kaob tuhandete taha. Summa on peadpööritav, kuid teda see ei häiri: sellesama hommikuriituse alaline läbiviimine näib ta ametiga kooskõlas, ta kalduvuste vastu lugupidav ja tema saatusele tunnuslik.

Pärast seda, kui ta on peopesad libistanud üle pükste triigitud kanga – puusade juurest reite kõrgusele –, lükkab ta pea imepisut ette ja hakkab jälle oma samme seadma. Ta ei tee väljagi Härraste ustest, kuid jõudnud esimese aknani, vasemal pool, ta seisatab, et avada luugid. Ta teeb seda pehmete ja täpsete liigutustega. Ta kordab neid liigutusi iga akna juures, seitsmel korral. Alles seejärel pöörab ta pead, et hinnata koidiku valgust, mis vihkudena siseneb läbi klaaside: ta tunneb selle valguse iga võimalikku varjundit ja teab ta loomulaadi põhjal, milliseks kujuneb päev: ta oskab sellest teinekord välja lugeda ähmaseid lubadusi. Kuna nad usaldavad teda – kõik –, on oluline, millise arvamuse ta kujundab.

Pilvelooris päike, kerge tuulevinu, langetab ta otsuse. Nii see ongi.

Seejärel sammub ta koridori mööda tagasi, sedapuhku aga pühendub ennist tähelepanuta jäänud seinale. Ta avab Härraste uksed, järgemööda, kuulutades päeva algust valjul häälel lausega, mille toob kuuldavale viis korda, muutmata seejuures tämbrit ja rütmi.

Tere hommikust. Pilvelooris päike, kerge tuulevinu.

Seejärel ta kaob.

Teda pole olemas seni, kuni ta jälle välja ilmub, muutumatuna, hommikusöökide saali.

Ammustest juhtumitest, mille üksikasjad me eelistame praegu maha vaikida, pärineb see pidulik ärkamisharjumus, mis seejärel võtab puhkepäevase ja pikaleveniva kuju. See puudutab tervet maja. Mitte kunagi enne koidikut, see on üks mis kindel. Nad ootavad valgust ja Modesto tantsu seitsme akna juures. Alles siis lõpeb nende hinnangul voodi nuhtlus, magamise silmitus ja unenägude õnnemäng. Surnud – vanamehe hääl toob nad tagasi ellu.

Nad valguvad tubadest välja, panemata end riidesse, silmadele ja kätele natukese veega kergendust toomata. Juuksed ja hambad une järele lõhnamas,