VГµluv soolestik. Kogu tГµde Гјhe alahinnatud elundi kohta

Giulia Enders

Soolestik on elundite seas see must lammas, millest rääkimine tekitab inimestes ebamugavust. Aga puhas valehäbi, sest nagu on selgunud ka viimase kümnendi teadusuuringutest, on ülekaal, tundeelu, allergiad ja paljud haigused sageli seotud just soolestiku mikrofloora tasakaalu häiretega. Kas me ei peaks selle kohta rohkem teadma? Selles kõmulises rahvusvahelises menukis on noor Saksa teadlane Giulia Enders võtnud nõuks lähemalt rääkida, kuivõrd tundlik, võluv ja tegutsemisaldis elund on inimese soolestik ning mil moel see mõjutab meie heaolu. Enders selgitab humoorikalt ja kaasakiskuvalt, mida uut pakub meditsiin ja kuidas me saame neid teadmisi igapäevaelus kasutada. Tema sõnum on lihtne: kui tahame end oma kehas hästi tunda, kauem elada ja oma eluga rahul olla, peame hoolt kandma ka oma soolestiku eest.

Enders Giulia

VГµluv soolestik

KГµikidele Гјksikvanematele, kes pГјhendavad oma lastele sama palju energiat ja armastust nagu meie ema minu Гµele ja minule.

Ja Hedile.

EessГµna

Ma sündisin keisrilõikega ja mulle ei saanud anda rinnapiima. See teeb minust 21. sajandi sooletemaatika musterlapse. Oleksin ma juba elutee alguses soolestiku kohta rohkem teadnud, oleksin kindla peale välja selgitanud, milliseid haigusi võin elu jooksul põdeda. Kõigepealt tekkis mul laktoositalumatus. Ma ei pannud kunagi imeks, miks ma pärast viiendat eluaastat äkki jälle piima juua sain, siis läksin ma mingil ajal paksuks, pärast jälle kõhnaks tagasi. Siis läks elu mõnda aega kenasti, kuni mul tekkis „haav”.

Seitsmeteistkümneaastaselt tekkis mu paremale jalale ilma igasuguse põhjuseta väike haav. See lihtsalt ei paranenud enam ära ja kuu möödudes läksin arsti juurde. Arst ei teadnud täpselt, millega tegu, ja kirjutas mulle välja salvi. Kolm nädalat hiljem oli terve jalg haavasid täis. Peagi mõlemad jalad, käsivarred ja selg. Mõnikord ka nägu. Õnneks oli talv ja inimesed arvasid, et mul on ohatis ja mu otsaesine on ära kriimustatud.

Ükski arst ei osanud mind aidata – tundus, et tegemist on mingit sorti neurodermatiidiga. Minult küsiti, kas ma elan suure stressi all ja kas mul läheb emotsionaalselt ikka hästi. Kortisoon aitas natuke, aga niipea kui sellest loobusin, jätkus kõik endistviisi. Terve aasta jooksul kandsin nii suvel kui ka talvel sukkpükse, et haavad pükse läbi ei leotaks. Siis saabus hetk, mil ma end kokku võtsin ja hakkasin asja uurima. Juhuslikult sattusin ühe sarnase nahahaiguse kirjelduse peale. Ühel mehel olid haigusnähud tekkinud pärast antibiootikumide võtmist ja minagi olin paar nädalat enne esimeste haavade ilmumist pidanud võtma antibiootikume.

Sellest hetkest alates ei pidanud ma oma naha seisundit enam nahahaiguse, vaid sooltehaiguse tagajärjeks. Ma ei söönud enam piimatooteid ega peaaegu üldse gluteeni sisaldavaid toiduaineid, hakkasin võtma mitmeid bakteripreparaate ja üldse toituma tervislikumalt. Tegin sel ajal mitu hullumeelset eksperimenti … Kui oleksin juba toona meditsiini õppinud, oleksin julgenud ainult pooled neist läbi teha. Kord võtsin mitme nädala jooksul sisse ülisuure tsingiannuse ja käisin pärast seda kuude kaupa ringi väga terava lõhnatajuga.

MГµne nipi abil sain haiguse viimaks kenasti kontrolli alla. See oli suur saavutus ja ma kogesin omal nahal, et teadmistel vГµib olla suur vГµim. Ma hakkasin meditsiini Гµppima.

Esimesel semestril istusin ühel peol noormehe kõrval, kellel oli kõige vängem hingeõhk, mida ma olin iial tundnud. See oli üpris ebatüüpiline lõhn – mitte vanematele stressi käes vaevlevatele härrastele omane kriipiv vesinikuaroom ega liiga palju suhkrut söövate tädikeste maguslääge lehk. Natukese aja pärast tegin poisi juurest minekut. Järgmisel päeval see noormees suri. Ta tappis ennast ära. Mu mõtted läksid pidevalt temale. Kas on võimalik, et tõsiselt haige soolestik ajab välja nii halba lõhna ja et haigus hakkab mõjutama ka haige meeleolu?

Nädal aega hiljem söandasin hea sõbrannaga