Mõõkade äss

Reeli Reinaus

Hanna uues koolis ei teata midagi tüdruku varasemast elust. Sellest elust, kus ta oli veel rõõmsameelne ja seltskondlik. Nüüd hoiab süsimustaks värvitud juuste ja näoneetidega tüdruk omaette ning aeg-ajalt tabavad teda kontrollimatud paanikahood. Pool aastat tagasi juhtus Hannaga midagi hirmuäratavat, aga tüdrukul on võimatu sellest traumast üle saada, sest ta mäletab toimunut vaid üsna uduselt. Kui klassivend Jakob hakkab Hanna vastu üha suuremat huvi ilmutama, on tüdruk sunnitud järk-järgult oma kookonist välja tulema. Inimesi uuesti usaldama õppida polegi aga niisama lihtne, sest ta pole ainus, kel on saladusi. Jakob varjab kiivalt, milliste fotolavastustega ta vabal ajal tegeleb. Hanna kunagine sõbranna Olivia, kes tunneb huvi tarokaartide vastu, on aga valmis ükskõik milleks, et saada kätte oma unelmate poiss. Hanna soov ennast maailmast ära lõigata ei saagi täituda, sest suhete keerdkäigud on ta teistega lahutamatult kokku liitnud. Kõhedust tekitava põnevusloo kõrval räägib „Mõõkade äss” ka soovist leida enda kõrvale see õige ja sellest, kuivõrd raske on valikuid tehes enda vastu ausaks jääda. Reeli Reinaus on viimaste aastate viljakaim ja tunnustatuim eesti noorteromaanide autor, kes pälvis romaani „Verikambi” (Varrak, 2016) eest ka 2016. aasta Tallinna Keskraamatukogu Järje Hoidja auhinna, mis antakse aasta loetuimale Eesti autori laste- või noorteromaanile. Kokku on Reeli Reinausilt ilmunud 12 noorteromaani ja 9 lasteraamatut, lisaks luuletusi ja täiskasvanutele mõeldud romaane.

Reeli Reinaus

Mõõkade äss

1

Ümberringi valitses kottpimedus. Ta tundis külma. Intensiivsemat kui tavaliselt. Ja mitte ainult nahal, vaid ka kontides. Külm läbistas ta keha sama lõikavalt nagu hirm hinge. Ta tundis, et kohe juhtub midagi. Midagi kohutavat. Midagi sellist, mille jaoks tal esialgu veel sõnugi ei leidunud, kuid mis teda ümbritsevast mustavast pimedusest juba tumeda varjuna saatis. Just praegu oli käes hetk, mis pidi muutma ta elu igaveseks. Ta tajus seda. Ta haistis seda. Kummalist kirbet lõhna. Omaenda hirmu. Ja piinavat teadmatust.

Mõne aja pärast hakkasid tüdruku silmad pimedusega harjuma ja ta märkas kaugemal nõrka valgust. Üksik kuukiir tungis pimedusse, kus ta viibis. Selle valgusel adus ta, et seisab täiesti tühjas ruumis. Nii suures, et ta ei näinud, kui kaugele see ulatus. Kuid ta uskus, et kuskil peab see ometi lõppema, ja seal, kusagil ta vaateväljast eemal, peab olema ka uks.

Tüdruk surus käed jaki taskutesse ja leidis viimaks telefoni. Sellest polnud kasu. Ta käed värisesid nii kõvasti, et ta ei saanud telefoni taskulampi tööle. Hädavaevu suutis ta mobiili üldse pihus hoida. Lõpuks taipas ta, et telefoni aku oli tühi – telefon ei võtnud pilti ette. Just seetõttu ei saanud ta ka abi kutsuda.

Tüdruk liikus valguse suunas, ettevaatlikult jalga jala ette tõstes ning kartes, et ta võib iga hetk end millegi vastu ära lüüa või mingisse auku kukkuda. Ent paari sekundi pärast jõudis ta nõrka valgussõõri, ilma et midagi oleks juhtunud. Veel ei olnud juhtunud. Kuid see oli ainult aja küsimus. Ta pidi leidma ukse!

Ta proovis veel korra, astus uuesti mustavasse pimedusse ja katsus liikuda teises suunas. Tüdruku süda peksis meeletult, kui ta ettesirutatud kätega edasi kõndis. Ta sisendas endale, et leiab ukse. Peab leidma!

Ja viimaks ta leidiski. Kuid uks oli kinni. Nagu õudusfilmis. Nagu hirmuunenäos.

Lukus uks ja hetk hiljem kostvad sammud.

Sammud, mis tulid otse tema poole. Ta kuulis neid üha selgemalt. Veel natuke ja juba võis ta kuulda ka tulija riiete kahinat ning seejärel veidi katkendlikku hingamist.

Terve selle aja seisis ta nagu halvatult ja ootas. Põgeneda ei olnud kuhugi. Ta ootas oma saatust nagu tapale määratud loom.

Hetkel, kui valgus tüdruku näole langes, ta karjatas.

2

Hanna ärkas iseenda karjatuse peale. Valgus oli esimene asi, mida ta märkas. Seejärel meenus talle valgus, mis oli just hetk tagasi talle näkku suunatud. Kuid see valgus, mida