Liblikas
Andrus Kivirähk
Andrus Kivirähki romaan Eesti teatrielust 20. sajandi algul ja rahvusteatri „Estonia“ sünnist. Romaani üheks keskseks tegelaseks on noor näitleja ja tantsija Erika Tetzky, kes tegi tähelennu teatritaevasse, kuid see katkes ta varase surma tõttu. Kivirähki romaan on ühtaegu kurb ja naljakas ning ülistab kunsti ja teatrit, näidates, et just nende kaudu on võimalik ületada surma. 2013. aasta sügishooajal esietendub Rahvusooperis Estonia ka romaani põhjal valminud Tõnu Kõrvitsa samanimeline ooper. „Kivirähk on tabanud midagi olulist meie teatriloost. Midagi just sellest tabamatust hingusest, mis üht teatriajastut kandnud. Üks aeg saab ümber, asjaarmastajate, Suurte Diletantide ja ebakindlalt boheemliku, kuid ehtsa mängurõõmu aeg. Alustajate aeg.“ Lea Tormis, Eesti Päevaleht
Andrus Kivirähk
Liblikas
Liblikas
Minu nimi on August Michelson. Õigemini oli. Seda kahes mõttes, esiteks seepärast, et ma olen eesti mees ja võtsin enesele Pätsi ajal uueks perekonnanimeks Mihklisoo – ei kõla ju sugugi halvasti, eks ole, Mihk-li-soo. Kadunud Jungholz näiteks võttis enesele uueks nimeks Noorlein, see tundub küll pisut veider. Mäletan, kui ta tuli teatrisse ning teatas, et vat mina olen nüüd Karl Noorlein, nühkis Kurnimi Eeda tükk aega kõrvu ja päris üha uuesti, et ütle, Karl, mis nimi see nüüd oli, Noorhein või Noorleib?
„Noorlein,” vastas Jungholz ja läks näost punaseks, „Noorlein, ja palun see meeles pidada.” Aga keegi ei pidanud, kõik hüüdsid teda ikka Jungholziks edasi. Ta ise ei mäletanud ka alati seda Noorleina, kõndis tuima näoga edasi, kui mõni viguri pärast tänaval Noorlein ja Noorlein kisas, ja alles siis, kui talle õlale koputati, tõstis imestunult silmad ja ütles: „Ma kuulsin küll, et keegi lõugab, aga ma ei saanud aru, et te mind vajate.” Ja kui ta mõne aja pärast suri, kirjutati ka tema hauakivile Jungholz, mitte Noorlein.
See nimi mõeldi küll välja, aga omaks ei saanud ta kunagi kellelegi, ja kui keegi lugejaist peaks nii puruvaene olema, et tal ühte korralikku nimegi hinge taga pole, siis võtku rahulikult see ilma isa-emata vaenelaps Noorlein endale ja kandku terviseks.
Minul läks nimega paremini, see jäi mulle külge nagu suvine päevitus ega kulunud talvelgi maha. Hauakivilegi kirjutati ilusasti Mihklisoo. See ongi see teine põhjus, miks ma end enam August Michelsoniks ei julge nimetada. Ma olen surnud, ja mis nime ühel koolnul ikka enam olla võib. Ühed vaimud kõik, mistarvis meid nimekirja panna ja registreerida? Nimi on küll viimane asi, mille kaotamist ma taga nutan.
Nii et ma ei taha jutustada sugugi endast – hoidku taevas säherduse edevuse eest! –, vaid ühest mehest, kes kord maamunal elas ja kelle nimi oli August Michelson, mille ta hiljem isamaatruudusest ja moenarrusest Mihklisooks muutis, kes oli näitleja ning tantsija ja eraelus täitsa muhe mees, ja kellel oli naine, nimeks Erika.
Aga see, et ma nüüd ja edaspidi kirjutan „mina tegin” ja „mina rääkisin”, see tuleb sellest, et kord olen ma ikkagi selle mehe naha sees istunud ja maailma tema silmadega vahtinud, ja tema südame tuksed on mul kõik viimseni ära kuuldud ning ma mäletan isegi selliseid intiimseid asju nagu see, mis maitsega olid need suudlused, mida too tore mees oma naise käest sai. Ma mäletan igasuguseid asju, mälu on mul alles, kuigi nimi on minult ära võetud ja hauakivi külge raiutud, kust ta enam kunagi lahti ei pääse, võib ainult kustuda. Muud suurt tegelikult polegi, aga nüüd ma kipun jälle liiga palju endast kõnelema, ehkki peaksin rääkima hoopis Augustist.
Mina, see on siis August, sündisin 30. juulil 1880. aastal Järvamaal. Isa töötas raudteelasena, oli väikest kasvu vaikne mehike, kes suurest seltskonnast ning piduõhtutest sugugi lugu ei pidanud, vaid armastas peale tööd, kui kõik rongid olid teele saadetud, omaette istuda ning lehitseda kollaseks tõmbunud ja vanadusest närtsinud paberilehti, mis olid kaetud sõnadega tundmatus keeles. Neid paberilehti polnud