ГњleГµlapilguheit
Enn Vetemaa
Vanameister meenutab oma lapse- ja nooruspõlve kuni 1965. aastani, kui ilmus "Monument", mis tõi talle ainsa hetkega kirjanikuna suure tuntuse. Raamatus on palju juttu kirjaniku kohtumistest maa-naabrimeestega Raikkülast, Uku Masingu ja Evald Saagiga, seiku ja pildikesi keemia- ja kompositsiooniõpingutest, aga ka meenutusi oma perest, koolikaaslastest, sõpradest ning Eesti elu-olust üldse. Mõistagi ei püsi Vetemaa rangelt kuiva eluloo formaadis, vaid elustab aeg-ajalt värvikaid juhtumisi ja vestlusi talle omases vaimukas ilukirjanduslikus, kohati lüüriliseski vormis.
Enn Vetemaa
ГњleГµlapilguheit
Olen juba eakas mees. Päris kindlasti teeb minu loomevõime vähikäiku, nii et on viimane aeg midagi oma õhtusse jõudva elu kohta paberile panna.
Mis puutub elulooraamatusse, siis peaks see žanr minule, hooplema kaldujale, kes ennast ikka iga loo keskpunkti kipub sättima, põhimõtteliselt sobima. Ega ju autobiograafiat teistmoodi saagi kirjutada.
Aga muidugi – üleliia ennast kiita ei sobi.
Kui just kohe kuidagi teisiti ei saa…
+ Asjaliku mehena, kellel harjumus härjal kohe sarvist haarata, tahaksin alustada oma elulugu sünniga. Paraku ei mäleta ma sellest tähelepanuväärsest sündmusest mitte kui midagi.
Teadlased kinnitavad, et meie universum on alguse saanud hirmsa jõmmkärakaga. See mõte meeldib mulle ja oma kujutlustes astun ka mina meie imelisse maailma paraja stardipaugu saatel: põmm! Võtke teatavaks, Enn Vetemaa on sündinud!
Üks mu tuttav psühholoog raiub aga mu kõmaka-kujutlusele ägedasti vastu: sünnipauk olevat mõttetu soovunelm, sest kui ma ka tõesti mingi pauguga ilmale oleksin tulnud, ei mäletaks ma sellest praegu õhkagi; kuulmine olevat meie meeltest järjekorras viimane kingitus, mille looduselt saame. Tema kui just mälu-uurija ei vaidleks ehk vastu, kui ma oma ema ja sünniga seotud LÕHNU mäletaksin. Sest olevat selgunud, et isegi seitsmendal kuul sündinuil – selgelt enneaegsetel – olevat lõhnameel juba lõplikult välja kujunenud. Nii et näiteks sünniruumi lõhnu võib vastsündinu aju oma, piltlikult öeldud, kõvakettale talletada küll.
Olevatki olemas inimesi, keda juhatatud aastaid hiljem nagu muuseas ja neid endid katse mõttesse pühendamata just sellesse ruumi, kus nad kord ilmale olid tulnud. Ning – ennäe imet! – enamasti hakanud nood inimesed ilmses hämmingus kukalt kratsima ja nagu midagi ammust meenutama… Mõni julgem olla isegi küsinud, et öeldagu ausalt, ega ta äkitselt just siin sündinud ole.
Müstilisevõitu nähtus – sünniruumi äratundmine – võivat tõesti kõne alla tulla, arvas psühholoog. Ja polegi siin õieti tegu millegi müstilisega. Põhjus peituvat isepärastes haiglalõhnades: eeter, jood, desinfektsioonivahendid, varasematel aegadel ehk kergelt ka uriinilõhn; vanemates ja väiksemates puust haigemajades – neid on küll vähe järel – lisandub pisut köögilõhnu ja veel midagi kordumatut, iga maja spetsiifiline OMA lõhn.
See lõhnasegu jätab mällu jälje, sest lõhnakeskus võib maimukesel olla juba talletamisvõimeline.
+ Sünni JÄRGSEST ajast, enamasti koguni esimesest kahest aastast, ei teata üldjuhul kah suurt midagi, ehkki võiks arvata, et me ajud just siis üritavad käsnadena endasse teadmisi imeda; ja midagi neisse kindlasti ka kinni jääb. Ristimisega, eriti kui sellega viivitatud on, võivat lood, harva küll, aga kirjanduse andmeil siiski, juba veidi lootusrikkamad olla. See on ju esmamuljete korjajaile suursündmus – „tuluõhtu”. Mis siin ikka imestada, kui mõni detail meeltesse kinnistub – on maailmas ju neidki, kes oma eelmisi elusid otsast lõpuni mäletavad. (Ja mitte vaid dalai-laamad.) Ning mälu – eriti seoses reinkarnatsiooniga – uuritakse tänapäeval juba täiesti arvestatavates eri-instituutides.
Mind ristis meie vanaisa ruumikas, tiibklaveri ja mitmete maalidega saalis Uku Masing ise.
Palju kordi olen hoobelnud, et olen ainus tema ristitu. Too maailmakuulus teo-, filo- ja kes teab mis – loog veel, ei tahtnud ametliku k