Г•nneteraapia

Matthew Quick

Haarav romaan viib meid Pati maailma ja näitab seda läbi peategelase vildaka, ent armsa vaatenurga. Patil on teooria: tema elu on film, mille on lavastanud Jumal. Kui Pat täidab eesmärgi ehk saavutab füüsilise tippvormi ja emotsionaalse stabiilsuse, garanteerib Jumal õnneliku lõpu – Pati võõraks jäänud abikaasa Nikki tuleb tagasi. Raamatu „Õnneteraapia“ põhjal on valminud samanimeline film, kus mängisid Bradley Cooper ja Jennifer Lawrence, kellest viimane pälvis ka Oscari parima naispeaosa eest.

Matthew Quick

Г•nneteraapia

Lõputu hulk päevi enne seda, kui Nikkiga ükskord niikuinii ära lepime

Ma ei pea pilkugi tõstma, et teada – ema teeb järjekordset üllatusvisiiti.Tema varbaküüned on suvekuudel alati roosad ja ma tunnen ta nahksandaalide lillemustri ära; ema ostis need viimati, kui mind halvast kohast välja kirjutas ja kaubamajja viis.

Ema on leidnud mind taas kord vaid hommikumantli väel võimlemas hoovis, kus pole ühtki järelvaatajat, ning ma naeratan, sest tean, et ta karjub doktor Timbersi peale ja küsib, miks mind on vaja siis üldse luku taga hoida, kui jään terveks päevaks niikuinii ihuüksinda.

„Mitu kätekõverdust sa õige teha kavatsed, Pat?” pärib ema, kui alustan järgmise saja seeriat ega lausu talle sõnagi.

„Nikkile – meeldivad – treenitud – ülakehaga – mehed,” sülgan iga kätekõverdusega, suus higinire soolane maik.

Augustikuu on lämbe, rasvapõletuseks parim aeg.

Ema vaatab umbes minuti pealt ning vapustab mind siis põhjalikult.Ta hääl väriseb pisut, kui ta sõnab: „Kas tahad minuga täna koju tulla?”

Jätan kätekõverdused, pööran näo ema poole, kissitan läbi valge keskpäevase päikesevalguse silmi ja mõistan otsemaid, et ta ei naljatle, vaid näib murelik, justkui teeks vea, ning just selline näeb ema välja, kui mõtleb tõsiselt seda, mida on just öelnud, mitte ei jutusta tundide viisi sellest, kuivõrd endast väljas või hirmul ta on.

„Aga ainult siis, kui sa lubad, et ei lähe jälle Nikkit otsima,” lisab ta, „võid tulla koju ja elada minu ja isaga, kuni leiame sulle töö ja korteri.”

Teen kätekõverdusi edasi, pilk ainiti läikival mustal sipelgal, kes tassib minu nina all rohuliblet, ja märkan silmanurgast, kuidas higipiisad langevad näolt maapinnale.

„Pat, palun ütle, et sa tuled minuga koju, ja ma teen sulle süüa ja sa võid vanu sõpru külastada ja eluga lõpuks ometi edasi minna. Palun. Sa pead seda tahtma. Isegi kui ainult minu pärast, Pat. Palun.”

Topelt kiirusega kätekõverdused, rinnalihased rebenevad, paisuvad – valu, kuumus, higi, muutus.

Ma ei taha jääda halba kohta, kus keegi ei usu rõõmu või armastust või õnnelikke lõppe ja kus keegi ei ütle mulle, kas Nikkile meeldiks mu uus keha või kas ta tahaks mind pärast lahkuminekut üldse nähagi. Ja ma kardan, et inimesed mu vanast elust pole sama entusiastlikud, kui mina nüüd olla püüan.

Ent kui tahan veel kunagi kainelt mõelda, pean neist masendavatest arstidest ja koledatest õdedest ja lõpututest pabertopsidesse topitud tablettidest eemale pääsema, ning kuna ema on palju lihtsam petta kui meedikuid, hüppan püsti, vaagin pisut ja sõnan: „Tulen sinu juurde elama seniks, kuni lahusolek läbi saab.”

Kuni ema kirjutab paberitele alla, käin enda toas veel viimast korda duši all ning pistan õlakotti riided ja raamitud foto Nikkist. Jätan hüvasti toakaaslase Jackiega, kes põrnitseb mind voodist nagu alati, ila lõua otsast tilkumas nagu puhas mesi.

Vaene hГµredate juuksetuttide, kummalise kujuga pea ja lodeva kehaga Jackie. Milline naine tahaks kГјll teda armastada?

Ta pilgutab mulle silma.Võtan seda hüvastijätu ja kõike-head-soovina ning pilgutan vastu mõlema silmaga – et sinule topelt sama palju õnne, Jackie, ning ma usun, et ta saab aru, sest ta urahtab ja lööb õlaga vastu kõrva, täpselt sedasi, nagu siis, kui talle jõuab kohale, mida öelda püütakse.

Minu teised sõbrad on muusikateraapia tunnis, kus mina ei käi, sest mahe džäss ajab min