Võõra õue peal

Mari Sajo

Oma lugu on meil kõigil. Mõnel inimesel on neid koguni mitu. Seekord olid lood ju hoopis teisiti. Minu kõrval magas rahulikku und mu tulevase lapse isa. Nüüd ei pidanud ma enam kartma ja mõtlema, kuidas üksinda lapse kasvatamisega hakkama saan või kas isa tema olemasolust üldse teada tahabki. Kui ma milleski kindel olin, siis just nimelt selles, et Eerole võib loota. Oli ju tema see, kes oma peret ja last tahtis. Nüüd siis oli mehe unistus teoks saamas, kuigi ta ise sellest veel midagi ei teadnud. See on lugu Eestist Soome tööle läinud Hillest – naisest, kes pettumuste kiuste julgeb ikka veel armastusse uskuda. Hoolimata sellest, et laps, kelle ta enda teada puhtast armastusest sünnitab, ootamatult enam tema oma ei olegi. Hoolimata sellest, et mees, kelle kätte ta oma elu usaldab, polegi tegelikult see, kes ta näib olevat. Mari Sajo on sündinud 1968. aastal Pärnus, lõpetanud Tartu Ülikoolis eripedagoogika eriala ning töötanud aastaid logopeedina. Alates 2009. aastast elab ta Soomes. Mari Sajo esikromaan „Võõra õue peal“ saavutas kirjastuse Tänapäev 2013. aasta romaanivõistlusel II koha.

Mari Sajo

Võõra õue peal

AUTORI EESSГ•NA

Eelmise sajandi üheksakümnendate keskpaigas, kui ma Helsingisse sõitsin, tuli laevas minu juurde keegi soomlane ja küsis, kas ma ei tahaks ka päriselt Soome elama asuda. Selleks polevat vaja teha muud kui temaga fiktiivselt abielluda, ja kolme aasta pärast, kui mul on õigus Soome kodakondsusele, me loomulikult lahutaksime. Selline „teenus” oleks mulle tookord maksma läinud tuhat marka. Mina tänasin viisakalt ja – loobusin. Aga kui palju elab praegu Soomes neid naisi, kes kunagi ammu selliselt pakutud võimalusest lahe taha elama pääseda kahe käega kinni haarasid, seda võin ma endale vaid ette kujutada. Kaldun arvama, et väga vähe neid lõppkokkuvõttes vast ei olegi.

Ajad muutuvad ja inimesed koos nendega. Seoses piiride kadumisega Euroopa Liidus pole eelmainitud äril täiesti ilmselgelt enam mingit erilist minekut. Kuid nagu juba ammugi teada, ei salli loodus tühja kohta.

Üllatusega kuulsin ma mõni aeg tagasi, et ühele minu tuttavale noorele naisele oli hoopis uutmoodi „tehingut” pakutud. Lepingu järgi oleks naine pidanud sünnitama lapse, kellest ta siis kohe sünnitusmajas ka loobunud oleks. Ehk siis oma emaka üheksaks kuuks nii-öelda välja üürinud. Nõusoleku korral oleks naine teeninud vägagi kopsaka summa eurosid. Tõe huvides pean nüüd mainima, et minu tuttav sellisest rahasaamise võimalusest küll keeldus, ent kohe kindlasti pole tema ainuke, kes säärase ettepaneku osaliseks on saanud.

Samasooliste paarisuhted on tänapäeval juba täiesti tavaline nähtus. Homode ja lesbide kooselu mitte ainult ei registreerita, vaid mõnes riigis laulatatakse neid ka juba kiriklikult ning seeläbi antakse neile kõik tavaabielu ja perekonnaga kaasnevad õigused ning kohustused. Aga laps? Oleks naiivne loota, et kahe mehe (või naise) vahelisest abielust kunagi loomulikul teel ka järeltulija sünniks…

Kirjanikuõiguseid kasutades hakkasin ma kuuldud teemat edasi arendama. Kuid mis siis, kui kellegagi juhtubki tõesti ühel heal päeval nii nagu raamatu peategelase Hillega? Et laps, kelle sa enda teadmist mööda puhtast armastusest sünnitad, ootamatult enam sinu oma ei olegi! Ning mees, kelle kätte sa oma edaspidise elu usaldad, polegi tegelikult see, kes ta näib olevat. Kas, ja kui suurel määral on üldse võimalik teist inimest usaldada?

Romaani Гјheks olulisemaks kГµrvaltegelaseks on Hille tГјtar Julia, kes alles keskkooli ajal lГµpuks silmast silma oma isaga kohtub. Isaga, keda tГјdruk oma sГјdames terve elu taga on igatsenud.

Meil kõigil on oma lugu. Mõnel inimesel on neid koguni mitu. Kui ainult oleks aega ja tahtmist neid kõiki ära kuulata! Valdav enamik sündmustest, millest ma raamatus kirjutan, ongi konkreetselt aset leidnud. Võib-olla tundub kohati Sulle, armas lugeja, et ma ka Sinu elust mõned killud olen võtnud? Tõe jaluleseadmiseks pean siiski märkima, et