Kasvatamishirm. Värskemaid uuringuid laste kasvatamisest
Ashley Merryman
Po Bronson
Mõiste “kasvatushirm”, nagu seda üldiselt kasutatakse, viitab paanikale (mis on vastsete lapsevanemate seas tavaline), et see müütiline teadmuse läte mingil põhjusel ei vallandugi. Raamatu keskne eeldus on, et paljud nüüdisaja ühiskonna lastekasvatusstrateegiad annavad tegelikult tagasilööke – kuna olulised teaduslikud teekäänakud on jäetud kahe silma vahele. Sellest tulenevad väärad eeldused laste arengu kohta on moonutanud lastekasvatamise tavasid, koolide õppekavasid ja sotsiaalpoliitikat. Käesoleva raamatu eesmärk ei ole häirekella lüüa, vaid õpetada meid lastest teistmoodi, sügavamalt ja selgemalt mõtlema. Raamatus käsitletud teemad on laiahaardelised, pühendatud võrdsetes osades aju ehitusele ja moraalsetele tõekspidamistele. Need seostuvad igas eas lastega, mudilastest teismelisteni. Autorid on pühendanud eraldi peatükid laste enesekindlusele, ööunele, valetamisele, rassistlikele hoiakutele, intelligentsusele, õdede-vendade konfliktile, teismeea mässule, enesekontrollile, agressioonile, tänulikkusele ja keeleoskuse omandamisele.
Po Bronson, Ashley Merryman
Kasvatamishirm. Värskemaid uuringuid laste kasvatamisest
EESSГ•NA
Cary Grant on uksehoidja
1960. aastate lõpupoole olid Magic Castle’i (Californias Hollywoodis asuv privaatööklubi, mida pidasid elukutselised mustkunstnikud) külalised sageli meeldivalt üllatunud, nähes, et klubi on uksehoidjaks palganud Cary Granti teisiku. Trepist üles astunud, lõi nende ees ukse bravuurselt lahti uljas, šikis rätsepaülikonnas mees. “Tere tulemast Lossi,” naeratas ta võluvalt, teisikustaatust silmaga nähtavalt nautides. Fuajeest läbi kõndides olid külalised elevil, arutasid omavahel itsitades, kui tohutult uksehoidja kõigile tuttavat ikoonilist näitlejat meenutas. Ööklubi asub Hiina teatri ja Kuulsuste allee vahetus naabruses. See, et maailma parim Cary Granti kehastaja sulle ukse avas, oli Hollywoodi maagia kõikvõimalike vormide täiuslik võrdkuju.
Kuid Cary Granti kuvandit kehastav ЕЎveitser polnudki teisikurollis. Tegelikult oli see Cary Grant ise.
Teda, Castle’i asutajaliiget, oli maagia paelunud juba lapsest saati. Osa klubi võlust nii Granti kui ka paljude teiste kuulsuste jaoks seisnes kindlasti selles, et seal kehtis raudne reegel: ei mingeid kaameraid, fotoaparaate ega reportereid. See andis neile võimaluse rahumeeli pidutseda, ilma et kõmulehed sellest järgmisel päeval pasundaksid.
Grant veetis fuajees aega, et olla klubi vastuvõtuneiu, Joan Lawtoni seltsis. Nad võisid tundide kaupa rääkida hoopis imelisemat sorti maagiast – millestki, mis oli Grantile märksa südamelähedasem kui lavaelu.
Lastest.
Lawtoni töö Castle’is piirdus öövahetustega. Päevad pühendas ta kraadiõpingutele laste arengu erialal. Grant, tollal mudilase isa, oli tema uurimusest vaimustunud. Ta töötas usinasti läbi iga infokillu, mille naine töö käigus teada sai. “Ta tahtis laste kohta kõike teada,” meenutab Lawton. Mil iganes ta kuulis autot Lossi ette saabumas, tormas ta minu laua juurest ukse poole. Ta ei püüdnud meie külalisi teadlikult lollitada, kuid nii see sageli välja kukkus. Tavapärased autogrammiotsijad jätsid ta rahule.
Aga miks siis kГјlalised aru ei saanud, et ta oli ehe?
Kontekst ajas nad eksiteele. Keegi ei eeldanud, et päris Cary Grant ilmutaks end avalikkusele uksehoidja üksluisel positsioonil. Magic Castle’is üles astuvad mustkunstnikud olid oma eriala parimad, seega valmistusid sisenevad külalised nägema kõige tõepärasemaid illusioone. Nad arvasid, et kütkestav šveitser oli vaid esimene neist.
Siin peitub tõetera. Kui kõik on kostümeeritud meelelahutuse rüüsse – kui kõik on eeldatavasti maagiline ja üllatav ja põnev –, võidakse tõelisust kogeda vaid järjekordse killuna üldisest meelelahutusest.
Teadusvaldkonnas on see kahtlemata just nii.
Tänapäeval, keset ööpäev läbi kestvate teleuudiste, pidevblogimise, pressiteadete ja e-posti vahetu