Varjud
Artur Erich
Romaan jälgib nelja õe ja nende perekondade kirjut ja paljuski traagilist elukäiku möödunud sajandi viimasel kolmandikul. Lugeja ees avaneb lehvikuna galerii nõukogude okupatsiooni poolt segipaisatud ja muserdatud inimsaatusi. Küüditamise varjud, mälestuste varjud… ja ka võõra võimu truualamlikest teenritest sel kohutaval okupatsiooniajal said otsekui iseeneste kahvatud varjud… – see oligi ju nagu variserlik varjude ühiskond! Kuid üha rohkem jõuab kohale ka värskendavaid tuuli vabast maailmast – nii Ameerikast kui ka Saksamaalt, kuhu kaks õde oma elujärjega on jõudnud… Ehkki romaan Varjud kuulub viienda raamatuna perekonnasaagast romaanitsüklisse Äikese varjud, mille lisaks sellele moodustavad romaanid Enne äikest (2007), Äike (2008), Pärast äikest (2008), Välgust tabatud (2009) ning aastal 2010 ümbertöötatuna ja täiendatuna ilmunud Varjude allee, võib teda käsitleda ka iseseisva raamatuna.
I
Mida ma siis nüüd tegin, jahmus Guido. Ärritatult katsus ta korteriust, see oli kinni mis kinni. Ja kuidas saigi see lahti olla, kui ta ise selle just äsja kinni tõmbas. Heas lootuses soris ta igaks juhuks ka oma taskutes, kuigi teadis, et see on mõttetu, sest võtmed olid ju jäänud esikulauale. Nüüd ei saa isegi ust alt kinni keerata! Hea, et snepperlukk olemas on, loodetavasti on sellest abi hommikuni, sest alles siis saabuvad koju isa ja tema Edna ehk Kuklike – nagu Guido ema teda tagaselja nimetada armastas.
Et tont neid võtaks! Pidid nad just täna Riisiperre sõitma! Aga Kuklikese seitsmekümneaastane ema ei arvestanud oma ilmaletulekul, et tema tütremehe pojale see päev ei sobinud. See tähendab, sobiks vägagi hästi, sest nii polnud isal ütlemist, kui ta poeg pärast Lauluväljakul toimuvat kontserti poole öö paiku koju peaks saabuma. Ei, mitte seda, et Guido oleks koju tulnud purjus või mingis joobeuimas, seda ei juhtunud temaga kunagi. Aga Edna oli ergu unega ja võõraspoja öösine kojutulek võis tema und rikkuda. Eugen aga, teadagi, hoolitses oma kaasa unerahu eest ja neil puhkudel võis kaotajaks pooleks kergesti jääda Guido.
Hea, et mulle vähemalt rahakottki taskusse jäi, ohkas noormees siis ja patsutas kergendustundega oma uute teksapükste taskut. Poodiminek jääb nüüd muidugi ära, sest saia ja piimaga, mida ta ostma pidi, ei saanud ju pool päeva ringi jalutada. Ning Guido astus tujutult tänavale.
Sihitult lonkis ta eemale Kuklikese elamust, mille lahtine terrass pärast maja vastuvõtmist kinniseks vastuvõturuumiks oli ehitatud ning mis selle kodu interjööri suuresti mõjutas. See maja oli nüüd ka tema koduks saanud.
Heites pilgu tagasi, muigas Guido. Isal on ikka vahva naine küll, kraapis oma kümne küünega kena varanduse kokku! Sellegipoolest mõtles noormees sageli, et tema päriskodu, mis oli küll vilets ja kaelakukkumisohus majalobudik, oli hingele siiski lähemal kui see uhke elamine siin. Küllap sellepärast, et seal elasid Guido ema Alla ja õde Ene. Aga mida sai tema tol ajal oma lapsemõistusega teha, kui isa, teda kaasa võttes, teise naise juurde kolis.
Ent side ema ja Гµega ei katkenud.
Kui lähekski Pärnu maanteele, mõtles Guido nüüd, teeks aega parajaks. Ema on küll Saksamaal, aga õega omavahel on teinekord veel lahedamgi üht-teist arutada ja niisamagi juttu ajada.
Guido heitis pilgu käekellale ja korraga meenus talle jutuajamine Enega mõne päeva eest.
„Mida sa ka lähipäevil teed? Plaane pole?” oli Ene küsinud.
„Kuidas pole? Plaanimajandus ju…” muigas poiss. „Olen rakkes nagu ikka. Suvila pole ju veel valmis ja isa… tead küll, kuidas ta peale käia oskab!”
„Näed siis! Aga mina tahtsin sind Pärnusse kutsuda. Mõtlesin nädalaks vanaema majja minna. Siis korrastaks ka hauad ära ja… Aga noh, saan aru. Lähen ehk Lehti ja pisi-Gretaga. Üks mees oleks küll seltsiks ja abiks ära kulunud, kuid pole viga, saame hakkama! Tädi Meeri tahtis ka tulla, aga ei saa, tal ju kohustusi. Helve lapsed, tead küll!”
Seega