Pärast äikest
Artur I. Erich
Punane äike on üle noore Eesti Wabariigi käinud ning kogu maa pahupidi pööranud. Neljal õel on küll õnnestunud sõjavapustuste keerisest eluga välja tulla, nüüd aga tuleb uues olukorras kohaneda ja hakkama saada. Pärast Stalini surma hakkavad need, kel oli õnne ja visadust Siberi põrgus ellu jääda, tagasi okupeeritud kodumaale pöörduma. Kuid perekonnad ja inimsuhted on purunenud, väärtushinnangud muutunud… Ehkki romaan Pärast äikest kuulub kolmanda raamatuna perekonnasaagast romaanitsüklisse Äikese varjud, mille lisaks sellele moodustavad romaanid Enne äikest (2007), Äike (2008) ning aastatel 2009 – 2010 ümbertöötatuna ja täiendatuna ilmunud Välgust tabatud, Varjud ja Varjude allee, võib teda käsitleda ka iseseisva raamatuna.
I
Hämar öö muutus kiiresti hommikuvalguseks. Meeri avas silmad. Uni oli öösel rahutu olnud, ikka ja jälle olid piinanud ta alateadvust eelmise õhtu sündmused…
Veel hilisõhtul oli väimees Helve kiirabiga haiglasse viinud ning Meeri oli, täis ärevust, Rolandi tagasijõudmist ootama jäänud, et kuulda, kas tütar juba sünnitas.
LГµpuks Roland ilmuski, pintsak eest lahti, lips kuidagi lohakalt ripakil.
Ent selle asemel et Helvest rääkima hakata, purskas ta juba ukselt: „Üks vene ohvitser sai isaks ja kippus mind seal kallistama.”
Taevas küll, milline ta välja näeb, kohkus Meeri. Need on ju hullumeelse silmad! Ta oli juba ammugi tähele pannud, et väimees vahel enesekontrolli kaotas ja kuidagi kummaliselt käitus. Aga praegu oli tähtis hoopis muu!
„Räägi nüüd ometigi Helvest! Kas beebi on juba sündinud?”
„Ei ole,” vastas Roland külmalt ja lähenes talle.
Meeri taganes segaduses. Ta sirutas käe selja tagant pikkamööda oma toa ukselingini ning püüdis seda alla vajutada.
„Ma olen tüdinud sellest kõigest,” pomises väimees. „Me peame rääkima!”
„Homme räägime!” ütles Meeri ruttu ja püüdis ennast rahulikuks sundida. „Ja ära muretse! Ei ole Helve esimene naine, kes emaks saab, ega jää ka viimaseks. Mine parem puhkama! Teie elu muutub nüüd, muutub kindla peale… Või kui sa just tahad, siis võime ju praegu kohe haiglasse helistada!”
„Ei. Seal öeldi, et enne hommikut pole mõtet!”
„Siis nii teemegi. Head ööd!”
Vastust ei tulnud.
Meeri lipsas kiiresti oma tuppa. Esmakordselt tajus ta, et väimees võib talle ohtlik olla. Ta hingas ärevalt ning kahetses, et uksel polnud lukku ees, praegu oleks ta selle tingimata kinni keeranud.
Roland aga nähtavasti loobus oma senistest kavatsustest ning Meerini kostev vaiksete sammude kaja andis teada, et ka mees oli oma tuppa läinud.
Meeri tõmbas teki lõuani. Ja äkki läbis ta mõtteid ootamatu küsimus – mis siis, kui Roland kavatseb Helvest lahku minna ja sellest praegu temaga rääkida tahtis? Olid ju väimehe solvangud Helve, oma naise aadressil viimasel ajal sagenenud. Pealegi oli Meeri juba ammugi vaistnud, et neis pahameelepursetes, mis nagu tahtlikult olid toimunud tema juuresolekul, peitus midagi enamat kui tavaline abielukriis. Aga et lahutus?.. Ja Meeri emasüdamesse tõusis trots. Kui nii, siis koligu parem kohe minema, veel enne, kui Helve lapsega koju tuleb! Ainult et kuhu tal minna on? Tema teada pole Rolandil suhteid ühegi naisega, milleks siis need imelikud vihjed? Aga kui tahab, siis mingu! Tema tütar võib ka ilma meheta oma lapse üles kasvatada! Ja Meeri aitaks Helvet, aitaks suurima rõõmuga, ehk siis paraneksid ka nende omavahelised suhted! Sest ema ja tütre vahel ei olnud kooskõla. Kahjuks! Ilmselt ei suutnud tütar emale ikka veel andestada, et too omal ajal nende juurest lahkus. Meeri arust polnud see süüdistus aga sugugi õiglane, sest vabal tahtel poleks ta ju kunagi, mitte iialgi oma lastest loobunud, Georg oli teda selleks kõigi vahenditega sundinud. Nüüd aga, mil Georg Õigus arreteerituna Siberis viibis, ei tahtnud Meeri hoopiski mitte teda süüdistama hakata. Ta lootis, et küllap ükskord tuleb Georg taga