Liibanon 2011
Madis JГјrgen
Sellist raamatut ei ole eestlased varem kirjutanud.  Eestlastest rändureid ei ole varem niimoodi pantvangi võetud. Siin raamatus ei ole mingit tagantjärele tarkust. See on aus lugu sellest, mida seitse meest nägid, tundsid, mõtlesid 114 päeva jooksul Lähis-Idas. See raamat on tänuks neile, kes ootasid, otsisid ja päästsid.  Tiit Pruuli  Raamatu müügist laekunud tulud annetatakse heategevuseks.
Liibanon 2011 Seitsme eestlasest jalgratturi röövimine Bekaa orus ja sellele järgnenud 114 päeva 23.3−14.7.2011 Madis Jürgen Jaan Jagomäe, Kalev Käosaare, Martin Metspalu, Madis Paluoja, Andre Puki, Priit Raistiku, August Tillo intervjuude ja märkmete põhjalIllustratsioonid ja kujundus Urmas Viik Keeletoimetaja Katrin Hallas Autoriõigus tekstile Seven Est OÜ Autoriõigus illustratsioonidele Urmas Viik Kirjastus Go Group www.gomaailm.ee Tallinn 2012 ISBN 978-9949-30-485-1 (epub) Digiteerinud Eesti Digiraamatute Keskus 2012
Raamatu illustratsioonides on kasutatud röövijate poolt tehtud videosalvestisi ning eesti jalgratturite mälupiltide põhjal joonistatud maastikke.
AASTA ENNE RÖÖVI, kevadel 2010 istub seemnefirma müügimees August Tillo oma kontoris ja vaatab aknast välja.
Ilm on ilus, päike sulatab, okstelt variseb lund. Jõuludest saadik on olnud ühtlaselt külm, ei sula, ei vihmasadu. Nüüd murrab märts jõuliselt sisse.
August viskab pilgu kellale, vГµtab telefoni ja valib numbri.
„No tere, Kalev!… Jajah, sellepärast helistangi, ei kannata enam passida nelja seina vahel… Muide, kas sa tead, mis oli 2009. aastal ameeriklaste hulgas turismimaa number kaks?... Vale! Liibanon!... Just! Ma poleks ka arvanud, ükspäev googeldasin – iidne idamaade arhitektuur, mäed… Ja veinid pidid neil täitsa joodavad olema… Just minu mõte! Jalgratastega… Ei, muidugi ei otsusta me seda telefoni otsas…“
Mürtsti kukub katuselt lumelatakas, autoalarm hakkab maja ees tööle. Vana hea maastikuratas, millega August on pool Eestit läbi matkanud, ootab keldris, igati tipp-topp, pumpa ainult kummid täis ja hüppa sadulasse.
NÄDAL ENNE RÖÖVI, 15.3.2011 sirutab kesköö ennast üle tuledesäras Beiruti. Äärelinnahotelli kiilaspäine peremees Ricky (“Nagu Ricky Martin!”) jagab seitsmele eestlasele toavõtmed kätte.
Ricky on elanud 17 aastat Ameerika linnas Bostonis – selle erakordse asjaolu toob ära isegi üle maailma levitatav Liibanoni reisijuht. Nagu ka selle, et hotellikülastaja käsutuses on satelliittelevisioon, föön ja vast remonditud vannitoad.
Ricky tõmbab traati naabrimehest kohvikupidajale siinsamas nurga taga. See on oma söögikoha küll juba kinni pannud, aga ajab ennast jalule, organiseerib veinid, söögid, mitut sorti lihakraami, leivad, kastmed, snäkid.
Esimest korda on jalgrattaseltskond Гјhise laua taga koos.
PRIIT RAISTIK (snd 1973) tuli Pariisi kaudu Amsterdamist, kus ta on tegutsenud juba aastaid ehituse ja renoveerimise alal. Kooliajal (Treffneri gümnaasium) käis Priit hoolega ujumas; nüüd liigutab vaid siis, kui aega on, aga kellel seda aega tänapäeval ikka on! Reisinädalatelt ootab, et saaks tunda ürgvana araabia õhustikku, rattasõit polegi siinjuures ehk see kõige esimene rõõm. Aga kui mõne kilo maha saaks, oleks see muidugi vägagi positiivne!
Ostis Amsterdamist hirmkalli ratta, mis erineb teiste poiste ratastest nagu Rolls Royce Volgast. Pariisi lennujaamast vГµttis ta kaasa viski single malt.
„Millal te viimati sellist asja saite?“
KALEV KÄOSAAR (snd 1974), Priidu pinginaaber ja sõber Treffneri aegadest, on Tartu ülikoolis õppinud juristiks ja praktiseerib patendivolinikuna. Tema oskab neid tammiseid ja täidlasi järelmaitseid hinnata, kuigi veinidest teab ta isegi rohkem.
Ostis uued bootsid, jope ja telefoni. Vaatas, et eelarve läheb juba lõhki, ja rattakotid laenas Veikko Täärilt.
MADIS PALUOJA (snd 1970), Kaleviga koos Tartu Гјlikoolis juurat Гµppinud (varem lГµpetanud ka kehakultuuriteaduskonna), Г¤rikonsultant. Otsustas viimasel minutil, et ikk