Г„ike

Artur I. Erich

Meie ees rullub lahti niihästi Eesti Wabariigi kõrgemasse keskklassi kuuluva nelja õe perekondade kui ka eesti ohvitseride igapäevane elu Teise maailmasõja eelõhtul. Ja siis puruneb see kõik kui välgulöögist… Baaside lepingu sõlmimine Nõukogude Liiduga saab alguseks kohutavale tragöödiale, algavad arreteerimised, küüditamine, natsionaliseerimine, üle poole sajandi kestev nõukogude okupatsioon… Noore vabariigi hukk ja selle kodanike traagilised elusaatused põimuvad omavahel… Ehkki romaan Äike kuulub teise raamatuna perekonnasaagast romaanitsüklisse Äikese varjud, mille lisaks sellele moodustavad romaanid Enne äikest (2007) ning aastatel 2008 – 2009 ümbertöötatuna ja täiendatuna ilmunud Pärast äikest, Välgust tabatud, Varjud ja Varjude allee, võib teda käsitleda ka iseseisva raamatuna.

Artur I. Erich

Г„ike

I

Meeri võttis kiirustades kostüümi seljast ja vahetas selle koduse kleidi vastu. Õnneks ei olnud Georgi veel kodus, aga ta võis iga hetk tulla ja oli parem, kui ta ei märkaks täna Meeri hilisemat kojutulekut.

Mõni aeg tagasi ei oleks Meeri seda mingil juhul oma mehe eest varjata püüdnud, aga nüüd… Pealegi oli Georg oma tobeda armukadetsemisega ise süüdi.

„Kus sa nii kaua olid?”

See oli Г¤mm, kes talle teise toa uksel vastu tuli ja teda sГµbralikult silmitses.

„Kas jäid päevaga rahule?”

Meeri pГµikas otsesest vastusest kГµrvale:

„Läks jah natuke kaua… Ma vaatan, mis lapsed teevad.”

Lapsed magasid. Kaheksa-aastase Helve heledad lopsakad juuksed ulatusid parajasti tekini, mille äär oli lapse õlgadelt alla libisenud.

Meeri kohendas tekki ja silitas tГјdruku pead. Siis kГјkitas ta magava poja kohale, naeratas ja puudutas pГµgusalt huultega poisi pГµske.

„Jumal tänatud, et sa mul poiss oled!” sosistas ta ja mõtted pöördusid tahtmatult päevale, mil ta oli poisiga haiglast koju tulnud.

Pataljoniülem oli isiklikult Georgile selleks puhuks oma autot pakkunud. Autos säras noor isa üle kogu näo. Ta ei läbenud kuidagi oodata koju jõudmist, silmitses vahetpidamata uudishimu ja isaliku uhkusega tekilina pitsivahust paistvat väikest punetavat nägu, püüdes sellest leida midagi ühist iseendaga. See siin oli ju tema poeg, tema ammu igatsetud ja oodatud poeg. Nüüd võis tema, kapten Georg Richt, teiste ohvitseride ees uhkust tunda: tal oli ohvitserkonna prouade seas kõige ilusam naine, tal oli tütar ja tal oli poeg! Lõpuks ometi! Mida muud võis üks kolmekümne nelja aastane mees elult veel tahta.

Meeri istus oma vormirõivastuses mehe kõrval. Ka tema oli õnnelik. Meeri austas ja armastas Georgi, teadis, et sõbrannad kadestavad teda ta ohvitseriseisuses mehe pärast, nii mõnigi neist heitis vahel Georgi poole koketeeriva pilgu. Georgile aga polnud peale Meeri teisi naisi olemas.

Kui auto valge kolmekorruselise kivimaja ees peatus, ootasid uksel uut ilmakodanikku mehe vanemad ja vend Paul.

„Soovin õnne!” Paul ulatas Meerile roosiõie ja suudles galantse kummarduse saatel noore ema kätt.

Meeri vaatas Georgi poole ja tabas tema pilgus hämmelduse.

Küllap märkas ka Georg alles nüüd, et äsja veel poisikeseohtu vennast oli saanud tähelepanu vääriv noor mees, kes oli oma välisest külgetõmbejõust ka ise vaieldamatult teadlik.

„Lähme tuppa!” sõnas Georg heatujuliselt ja astus, poeg süles, esimesena üle toaläve.

Jah, see kõik oli nagu alles eile. Ometigi oli poeg Hillar nüüd juba neljane…

Köögiuks kolksatas. Küllap oli Georg koju jõudnud ja otsis Meerit.

Meeri väristas õlgu. Mingi hinna eest ei tahtnud ta täna Georgile otsa vaadata. „Mind on võimatu petta,” oli mees sageli naljatamisi kinnitanud. „Sa arvesta seda, et ma näen sind läbi, ma näen kõiki läbi!”

Meeri ruttas peegli ette ja vaatas ennast. Tumedad juuksed, õhetavad põsed, kaks ärevat silma… Kas Georg võib tõesti teda läbi näha?

Naine lükkas juuksed tahapoole. Noh, kinnitas ta endale, milleks närveerida, midagi pole ju juhtunud!

Ometigi tundis ta mehe armukadeduse ees hirmu. M