Antiliibanon 2011
Tiit Pruuli
Tiit Pruuli raamat avab Liibanonis pantvangis olnud seitsme eestlase vabastamise tagamaid. Põnevusraamatust saab teada, kuidas tegutsesid Eesti välisministeerium, kaitsepolitsei, välisluure ja teised ametiasutused ning üksiküritajad nii Eestis kui ka mujal maailmas. Raamatus on seniavaldamata dokumente, andmeid läbirääkimisest, röövitute sugulaste päevikukatkeid. Samuti antakse põhjalik ülevaade Lähis-Ida ajaloost, kultuurist ja poliitikast.
Tiit Pruuli
Antiliibanon 2011
Märts
Pärast lõppu ja enne algust
1986. aasta kevadel sõitis Briti ajakirjanik John McCarthy Liibanoni, et teha film mõni kuu varem röövitud iirlasest Brian Keenanist. McCarthy sai võõra kultuuri maitse suhu kohe lennukis koos halaltoiduga – ta oli oma lennul ainuke mittearaablane. Too britt, ainus eurooplane seal lennukis, möönis aastate pärast ka ise, et oli ikka julgust, pealehakkamist ja nahaalsustki, et sõita Lähis-Itta, teades nii vähe selle paiga kultuurist ja kommetest. „Jah, see reis oli suurim viga, mis ma oma elus olen teinud,“ tunnistas McCarthy. Ta kohtuski Keenaniga, kohtus nagu mister Stanley doktor Livingstone’iga – in the middle of nowhere. See kohtumine toimus kusagil Beiruti äärelinnas, lennujaama lähedal, ilmselt mingis vanas laoruumis. Nad ei saanudki täpselt aru, kus nad on. Mõlemad olid ses ruumis vangis. Mõlemad kartsid, et nendega on nüüd läbi.
Napilt kuu pärast Liibanoni jõudmist rööviti ka McCarthy ja ta pidi kinni istuma üle viie aasta. Suure osa nendest aastatest elas ta maa-alustes kongides, oli pikalt aheldatud seinte külge, teda peksti, mõnitati, alandati. Nii nagu veel ligi sadat lääneriikide kodanikku, kes Liibanonis 1982–1992 rööviti. Seal rööviti ja tapeti ka liibanonlasi, araablasi, aafriklasi, asiaate, aga neid ei lugenud vist keegi päris täpselt kokku. Nemad olid lihtsalt „…ja teised“.
Aga McCarthy tuli lõpuks elusalt tagasi. Ja kakskümmend aastat ei ole Liibanonis läänlasi röövitud. Nüüd siis taas, sedakorda eestlased.
Olen 2011. aasta sГјgisel lennukis, teel Beirutisse, et koostada raamatut eestlaste pantvangiloost, mille tegevuspaikadeks on Liibanon ja ta naaberriigid, tegevusajaks 2011. aasta kevad ja suvi.
Ma kardan pisut.
Ma olen lapsest saadik kartnud lendamist. Juba oma esimesel lennul, olin siis kümnene ja lendasime Tallinnast Simferoopolisse, tegin sõna otseses mõttes püksid täis. Olen lennuhirmu peletamiseks mõelnud välja kõikvõimalikke trikke. Alates labasest purju joomisest kuni piirideta fantaseerimise ja unistamiseni. Olen proovinud rahusteid, unerohtu, naise käest kinni hoidmist. Kõige hullem on see, et ma ei teagi täpselt, mida ma kardan. Igavikku ei karda ma enam ammugi, aga näe, lennukit ikka kardan. Kardan turbulentsi, kardan õhkutõusmisi ja maandumisi, kardan, kui kapten hakkab ilmateadet lugema, uurin hirmunult kõigi kaasreisijate nägusid, et ega vana kriminoloog Lombroso ei liigitaks kedagi terroristi-lõustaks.
Tellin kohe alustuseks kaks väikest pudelit Bordeaux’ veini – punase ja valge, et paistaks viisakam – ja surun käed kõvemini kõrvaklappidele, et mootorimüra ei hirmutaks ega segaks Anouar Brahemi imepärast muusikapala „The Lover of Beirut“. Olen nii-öelda teemasse sisse elamiseks lasknud oma iPodile laadida hulgaliselt araabia džässi ja sufimuusikat. Kuulan Brahemi ja vajutan taas ja taas replay-nuppu. Ud ja klarnet sosistavad omavahel. „See klarnet on siis eurooplane ja ud araablanna,“ hakkan enda rahustamiseks fantaseerima. „Ja siis nad kohtuvad vanas kuulsas Beiruti Riviera hotellis, mille fuajees on valge tiibklaver ja palkonilt avanevad hunnitud vaated kirkale Vahemerele.“ Fantaasia läheb nii läägeks, et isegi ei rahusta enam.
Mu kõrval istub huuleneediga teismeline muslimipoiss ja kuulab ka muusikat. Ma ei ole harjunud, et muslimitel on huuleneet. Aga muslim ta on, sest huuleneediga kristlane või hindu või ateist ei oleks öelnud oma reisikaaslasele muretult „insallah“, kui too enne õhku tõusmist nentis