Kättemaksu ballaad
Monika Rahuoja-Vidman
Kui Jolanda mees ööseks koju ei tule ja naine selle asemel hoopiski viite võimalikule truudusemurdmisele leiab, solvub ta väga ja otsustab mehele kätte maksta. Ja ka armukesele. Selgub aga, et Riiko armsamat pole sugugi lihtne leida. Naine siiski alla ei anna ja satub seetõttu nii mõnelgi korral piinlikku olukorda. Mis saab edasi…? Kas Jolanda leiab saladusliku armukese lõpuks üles? Miks tema parim sõbranna planeeritavast kättemaksust kõike teada tahab? Kuidas on Mikelina ja Jolanda omavahel seotud? Mis juhtub X-baaris? Loe ja sa saad teada! Teine raamat neljaosalisest sarjast. Järg raamatule „Kreeklase armuke“, järgnevad „Ahvatluse ingel“ ja „Taluvuse karikas“.
I peatГјkk
„Võitsingi! Uuh…“
Jolanda sulges kiiresti laptopi. Ta ei tahtnud enam kiusatusele – teha veel üks mäng ja siis veel üks ja nii lõputult – järele anda. Kiiganud seejärel seinal ilutseva vanaaegse kella poole naine üllatus:
„Ups! Juba neli!“
Aeg oli möödunud märkamatult. Ta oli plaaninud pesta pesu ja koristada ning siis ehk veidi ka lugeda, kuid pidi nüüd ülepeakaela kiirustama, kui tahtis vähemalt õhtusöögiga enne Riiko kojutulekut valmis saada. Siiski, pesumasina peaks enne tööle panema. Seda jõuab küll teha!
Terve päev oli kulunud arvuti taga mängides. Nagu ka kõik eelmised vabad päevad. Alati tegi ta hulganisti plaane, mida teha ja kuhu minna. Lõpuks oli aga alati nii, et peale arvutimängu eriti muud teha ei jõudnudki.
Jolanda tõusis ja kiirustas käigu pealt vannitoast mustapesu korvi kaasa haarates kööki. Aega polnud enam raisata. Asetanud valgest plastmassist ümmarguse pesukorvi põrandale, avas ta külmiku ukse. Õnneks oli jätkunud taipu kotletitaigen juba lõuna ajal valmis segada, kui ta endale kohvi juurde keetis. Arvuti taga istudes ja mängides kulus seda tasside kaupa.
„Nii!“ ütles Jolanda iseendale. „Kotletid pannile praadima ja siis ruttu pesu masinasse! Või vastupidi? Pesu enne ja siis kotletid? Ei, kotletid võivad ju praadida, kuni ma pesuga õiendan… vist…“
Pesumasin seisis imetillukeses kapitaolises ruumis. Kui nad korterisse kolisid, oli seal külm sahver olnud. Ruumi otstarve muutus, kui nad Jolanda vanematelt jõulukingiks pesumasina said. Nende vannituba oli nii tilluke, et masin polnud sinna mahtunud. Köögiski polnud selle jaoks ruumi. Riiko oli valjul häälel iseendaga aru pidanud ja korteris ringi vaadanud ning tulnud siis mõttele köögi otsas asuvasse pisikesse uberikku selle tarvis koht teha. Seda kuuldes arvas Jolanda, et idee on briljantne. Rõõmsalt hüpates ja plikatirtsu kombel käsi plaksutades kuulutaski ta mehele oma arvamust. Riiko, saanud naise ülienergilisest heakskiidust tuge, asus otsekohe tegutsema. Paari päevaga oli ta sahvrist riiulid välja lõhkunud, seina mõned augud puurinud, veetoru sisse vedanud ja äravoolugi ühendanud. Tirinud seejärel elutoa nurgas paar kuud kasutuna seisnud pesumasina kööki, toppis ta selle napilt punkrisse. Pärast voolikute ühendamist ning masina vooluvõrku lülitamist hakkas see kohe ka tööle. Jolanda oli vaimustuses:
„Milline mees!“
Ta tundis end väga õnnelikuna. Meenutas seda Riiko vapustavalt head ideed väsimatult ja tihtlugu hiljemgi. Eriti just siis, kui abikaasa juhtus samal ajal köögis olema ja tema pesumasina juures õiendas. Neil hetkedel meest kiites polnud naine sõnadega sugugi kitsi olnud.
Riiko oli inimene, kes ei jätnud ühtegi tööd järgmisele päevale. See oli omadus, mis Jolandat mitu aastat tagasi väga üllatas ning talle tugevat muljet avaldas. Enamus tema tuttavatest poistest aina lubasid ja lubasid, kuni lõpuks unustasid, mida. Riiko kohta ei saanud seda kunagi öelda. Nüüdki, pesumasinasse pulbrit mõõtes ja oma asjalikule abikaasale mõeldes, tundis naine siirast rõõmu:
„Küll mul on ikka mehega vedanud!“
Ta uuris sahtlikeses kõrguvat valget värvi kuhjakest. Raputas igaks juhuks sortsu pulbrit juurde ja silmitses seda hindavalt uuesti.
„No vist aitab kah!“
Jolan