Haiuim ja sichuani pipar. Magushapu söömismeenutus Hiinast

Fuchsia Dunlop

Auhindadega pärjatud toidukirjanik Fuchsia Dunlop oli esimest korda Hiinas 1994 ja tõotas juba siis, et sööb kõike, mida pakutakse, ükskõik kui võõras või kummaline see poleks. „Mõistsin, et kui tahad vahetut, kohtumist võõra kultuuriga, tuleb oma kookonist vabaneda,“ kirjutab ta. Köitvate memuaaride käigus kirjeldab Fuchsia lugejale oma kasvavat armastust Hiina ja selle toidu vastu, esimesest lummavast kokkupuutest Sichuani provintsi maitsetest rikka köögiga.

Fuchsia Dunlop

Haiuim ja sichuani pipar. Magushapu söömismeenutus Hiinast

Minu isale Bedele

Autori märkus: mõned nimed ja üksikasjad on raamatus muudetud, et inimesi kaitsta. Mõnes kohas on mängitud ka kronoloogiaga raamatu ülesehitusliku ühtsuse huvides

PROLOOG

HIINLASED SГ–Г–VAD KГ•IKE

Hongkongi moodsas restoranis serveeriti eelroaks rohelisi laagerdunud pardimune pooleks lõigatuna ja ingveri-äädikadipiga. See oli mu esimene reis Aasiasse ja ma polnud varem midagi nii eemaletõukavat söögilaual näinud. Need kõõritasid mulle vastu nagu mingi õudusunenäo koletised, tumedad ja ähvardavad. Munavalge oli moondunud määrdunud poolläbipaistvalt pruuniks ja munakollased limajalt mustjaks olluseks, mida ümbritsesid sõõrjalt rohekashallid hallitavad kihid. Selle kõige kohal hõljus kerge väävlihais. Proovisin üht lihtsalt viisakusest, kuid talumatu hais ajas iiveldama ja ma ei suutnudki seda alla neelata. Tükike mürgist musta lima kleepus mu söögipulga külge ja ähvardas saastata kõike, mida ma hiljem söön. Vargsi üritasin söögipulki laualina sisse puhtaks tõmmata.

Nõbu Sebastian, kelle juures ma peatusin mõned päevad enne Mandri-Hiinasse reisimist, oli need tellinud ja nautis nüüd koos oma Euraasia sõpradega munatükke rõõmsa andumusega. Ma ei saanud oma ebamugavustunnet välja näidata. See oli uhkuse küsimus. Ja pealegi olin ma ju seiklusvalmis toidunautija.

Minu toiduavastusretked algasid varajases nooruses. Kasvasin üles kodus, mis oli alati täidetud eksootiliste maitsetega. Ema õpetas Oxfordis inglise keelt võõrkeelena ja kui ma väike olin, kogunesid ta õpilased sageli meie kööki. Seal leidus türklasi, sudaanlasi, iraanlasi, sitsiillasi, kolumbialasi, liibüalasi ja jaapanlasi, et valmistada pidusööke, mis meenutaks neile kodumaad. Meie jaapanlannast au pair valmistas mu õele ja mulle riisipalle ning hispaanlasest au pair poiss helistas oma emale, et tema kuulsa paellaretsepti üksikasju täpsustada. Kui emast rääkida, siis tema valmistas karrit nii, nagu talle oli õpetanud mu mitteametlik hindust ristiisa Vijay, samal ajal kui isa eksperimenteeris igasugu sürrealistlike roogadega, nagu tumelillast kartulist puder rohelise munahüübega. Kui austerlasest vanaisa külla tuli, valmistas ta roogi, mida ta oli õppinud tegema sõjaaegses väeteenistuses Birmas ja Tseilonil. Ajal, mil enamik Inglismaa elanikke toitus praesaia sisse löödud munadest, konservlihast ja keedukartulist tehtud panniroast või munaga praetud makaronidest, oli meie toidulaual hummus, läätsekarri, Türgi cacik-jogurtikaste ja hõrk Sitsiilia baklažaaniroog caponata. Kindlasti polnud ma selline tüdruk, kes kahvatuks tigusid või neere nähes.

Kuid Hiina toiduga oli ometi teisiti. Muidugi olin aeg-ajalt söönud Hiina kiirtoidukohtadest kaasa ostetud toitu, frititud seahakklihapalle, mida pakuti erepunase magushapu kastmega, kanalihatükke bambusevõrsetega ja munaga riisi. Hiljem külastasin Londonis mõningaid Hiina restorane. Kuid miski ei valmistanud mind ette gastronoomiliseks rünnakuks, mis tabas mind tol esimesel reisil Hongkongi ja Hiinasse 1992. aasta sügisel.

Sõitsin sinna tööasjus. Töötasin siis BBC vaatlusosakonnas ning olin Aasia ja Vaikse ookeani piirkonna uudisreportaažide järeltoimetaja. Kui Hiina hämarpoliitika maailmas hakkasid toimuma varjutused, otsustasin, et tahan seda riiki oma silmaga näha ja Hongkong, kus elasid mõned mu sõbrad, oli mu esimene peatuspunkt reisiplaanis. Kohe hakkas mi