Katki

Tea Lall

„Katki” räägib loo keskealisest pisut eraklikust Ragnest, kes on sattunud oma elus madalseisu. Endas selgusele jõudmiseks üürib ta vana maja ja sukeldub seal iseenese valusasse minevikku. Ent maja peidab oma seinte vahel üht traagilist lugu. Juhuse tahtel tuleb aastaid saladuses hoitud lugu päevavalgele ja see muudab kõigi asjaosaliste elu. Lahti hargnevad inimeste saatused, põimuvad minevik ja tänapäev ning ootamatult seisab Ragne silmitsi keerulise ülesandega… „Vaid väikeseks viivuks oleks justkui midagi läigatanud taskulambi valgusvihus. Ragne sirutas käe ettevaatlikult purunenud laudade vahele ja tundis, kuidas külm metall tema kätt puudutas. Jah, just see puudutas tema kätt, mitte vastupidi. Tasapisi tõmbas ta külma tundmatut eset enda poole, kuni nägi, et see on metallist käsitöökarp, vana ja roostetanud.” „Katki” autor Tea Lall on sündinud 1967. aastal Jõgeval. Ta töötab Jõgeva linnaraamatukogus. „Katki” on tema esimene romaan, mis võitis kirjastuse Tänapäev 2015. aasta romaanivõistlusel III koha.

Tea Lall

Katki

Ja kitsas on värav ja ahtake

on tee, mis viib ellu,

ja pisut on neid, kes

selle leiavad.

В В В В Matt, 7; 14

1

„SEE SIIS ONGI MINU ÜKSILDANE PAIK,” MÕTLES RAGNE JA LÜKKAS köögiukse ettevaatlikult lahti. Uks kääksatas kaeblikult ning kukkus seejärel valju prantsatusega hingedelt maha, lüües vana maja köögi tummist tolmu täis.

Ragne jättis ukse sinnapaika ja astus arglikult edasi. Majas lõhnas kergelt kopituse järele. Kardinateta, määrdunud aknast vaatas päike läbi maja ääristavate põlispuuvõrade kööki, tekitades tuules liikuvatest okstest köögiseinale hüplevaid varje. Ukse kukkumisest õhku lennanud tolmupilv veikles kuldsena päikesekiirtes. Aeg oli siin seisma jäänud. Laual olid mõned väsinud tassid ja taldrik, alumiiniumist kahvel ja lusikas. Samuti tühi leivakott, millest maja hõivanud närilised olid viimsegi raasu juba ammu nahka pistnud.

Naine astus ettevaatlikult edasi. Uks köögi ja toa vahel oli pärani, kuid tuba oli hämar, sest aknad olid tekkidega kaetud. Tuba oli suur, kolme aknaga. Ajast-arust mööbel – diivan, tugitoolid, väike laud ja puhvetkapp – olid paigutatud toa ühte otsa ning tohutu suur, valgeks lubjatud ahi ehtis selle teist otsa. Ahju kõrval oli raamaturiiul paljude raamatutega, selle kõrvalt omakorda viis uks veel ühte tuppa. See uks oli kinni ning Ragne ei kiirustanud seda avama, vaid astus tagasi päikselisse kööki, kus kuldne tolm endiselt õhus tantsis.

Talle meenus, et oli lubanud Maritile helistada, kui on kohale jГµudnud. Ta valis Mariti numbri.

„Halloo,” kostis telefonist antud konteksti sobimatult reibas hääl, „kas oled kohal?”

„Jah,” vastas Ragne napisõnaliselt.

„Noh, kuidas tundub? Kas kummitab juba?” naeris Marit.

„Tundub, et kummitused ja hiired lasksid jalga, kui kuulsid mind tulevat,” vastas Ragne.

„Aga teeme siis nii,” muutus Marit asjalikuks, „et sa vaata kõik hoolega üle, ja kui sulle sobib, siis saame homme seal kokku ja kirjutame üürilepingule alla. Elutoa ahi ja köögipliit peaksid omaniku sõnul olema töökorras. Teise toa ahi ei tööta, seda ei tasu proovidagi. Kaevuga on jama. Seda pole pikka aega kasutatud ja mina seda vett juua ei soovita, enne kui kaev pole ära puhastatud. Kui mina sinna kaane alla piilusin, volksas terve trobikond konnasid vetesügavusse peitu, jube! Elekter on väljas, homme näitan, kust selle sisse saab. Ja veel … üks asi …” muutus Marit äkki kõhklevaks, „nimelt on selle majaga üks lugu … aga see ei ole telefonijutt. See võib sind ehmatada, aga niipalju, kui ma sind tunnen, usun, et see ei ole sulle takistuseks … Nii et kohtume homme. Kas kell neli sobib?”

„Sobib väga hästi! Kena päeva sulle!”

„Sullegi!”

Ragne pistis telefoni taskusse. Kell oli kaks ja ta pidi tagasi sГµitma, et Jettele kunstiringi lГµppedes vastu jГµuda. Kahjuks ei jГµudnud ta Гµues maja Гјmber tiiru teha, aga sellest pole midagi, homme tuleb ta varem, et