Novembriöö kirjad

Mairi Laurik

Eesti teadlaste läbimurre nanotehnoloogias on siia toonud teistmoodi rahasid ja uusi vajadusi. Sajandi viimase veerandi alguseks on praeguse Tamsalu kohale püstitatud hiiglaslik tehas. Koos teaduskeskuse, töölistele mõeldud elamiste ning organisatoorse ja meelelahutusliku infrastruktuuriga moodustub kõrge betoonmüüriga piiratud tehaselinn. Või Kummituslinn, Tondilinn, Maailmalinn, nagu seda kutsutakse väljaspool müüri. Keire on suurema osa oma teadlikust elust elanud just müüri taha jäävas linnas, alul omast tahtest, siis olude sunnil. Käesolevas raamatus jutustab naine isiklikku Tamsalu-lugu kirjade vahendusel oma elukaaslasele. Tondilinn – see oli Tamsalu teine nimetus neil linna algusaastatel. Siis kui tehasehooned alles kerkisid ja maa-alused trassid ehitati, siis kui linna veel eraautosid lubati ja sõjaväeline osa polnud arenenud tänasele tasemele – tol ajal juhtus seal liiga palju veidraid õnnetusi. Nüüdseks on linn õppinud, kohandunud ümber, valmistunud probleemideks ja samas neid märksa paremini vältiv. Mina ja veel paarkümmend õnnetut olime Tamsalu viimased „äärmised ebaõnnestumised” ja isegi meie tulime sellest siiski eluga välja! Vähemalt enamik meist, kuid nii on see vist alati nende suurte õnnetustega – ikka leidub neid, kelle jaoks tuleb abi liiga hilja või oskamatult. Mairi Laurik on võitnud Tänapäeva noorteromaanivõistluse teosega „Mina olen Surm” (Tänapäev, 2016). Tema romaan „Süsteem” (Fantaasia, 2016) märgiti ära Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel.

Mairi Laurik

Novembriöö kirjad

01.В NOVEMBER

ANDRES!

Ma tunnen sind juba kolm aastat ja kaks neist oleme me olnud koos lähedasematena kui lihtsalt sõbrad, elanud lausa ühe katuse all, kuid esimest korda pöördun ma su poole kirja teel. Maailm ongi veider paik elamiseks ja et kirjutamine veelgi jaburam paistaks, siis olgu ka kirjas, et sa ise magad ju siinsamas, ülemisel korrusel. Veel pool tunnikest tagasi lebasin ma su kõrval ning hiljemalt paari tunni pärast poen teki alla tagasi.

Sul oli õigus! Sul oli õigus minult mu varasema teekonna kohta küsida. Sul oli õigus, kui sa päeval mu nipsakuse peale solvusid. Sa oled laiali lükanud uksed, mis viivad su kodu ja perekonnani, kuid mina pole endiselt kõnelenud detailidest, mis mu tänasesse päeva toonud on, neist, mis tegid minust sellise inimese. Elu Tamsalus on mind mõjutanud kaugelt enam kui tunnistada soovin. Hiiglaslik terasmonstrum, mis neelas mu vabaduse, nooruse ja unistused, kuid ma ei alusta lõpust, vaid püüan järgida aja kulgemise rada. Ma tahan rääkida! Loomulikult tahan ma, et sa minust enam teaksid, kuid see kõik on kohutavalt keeruline. Jah, Andres, sa oled mulle piisavalt oluline, et loo detaile – rõõmu ja valu, valgust ja varje – teada.

Sinul on õigus teada ja minul on soov rääkida – tundub ju nii imelihtne! Kui ma aga olulisemast rääkima hakkaksin, jääks välja eellugu; kui eelloost alustada, on olulised hetked nii kaugel ja hoomamatud.

Ma juba kujutan ette, mis näoga sa hommikul seda kirja vaatad, kuid ära ole kurb. Palun! Sa ju tead, et ma ei saa öösiti pikalt magada. Nii on see juba aastaid – õhtul voodisse, kuid kuskil kahe paiku kaob uni mägede taha ja siis ei jää midagi muud üle, kui oodata kella nelja või viit, et uuesti pikali heita. Ma ei oska oma elust Tamsalus niisama sõnadega rääkida. Kuigi ma pea igal ööl, neil ärkveloleku tundidel, mõtlen, kuidas ma sulle räägin ja seletan; kuidas ma tahan, et sa teaksid, miks ma öösiti ei maga või miks mul abielusõrmuse sõrme enam pole või miks mu peavalud mind pisarateni murravad.

Aga olgu! Kui ma rääkida ei suuda, siis püüan ma neid ärkvel olemisega öötunde kirjutamiseks kasutada. Ma püüan kõik järgemööda kirja panna.

Sina olid siis vist juba sündinud, kui nad kopa maasse lõid ja hiidlinna esimest tehasehoonet, esimesi pilvelõhkujaist elamuid ja hiiglaslikku linnamüüri ehitama hakkasid. Millal see oli? Kuskil kahekümnendate alguses, kui mu mälu mi