SГµbrad, armukesed, ЕЎokolaad

Alexander Smith

Isabel Dalhousie mõtleb sageli sõpradele, vahetevahel armukestele, mõnikord šokolaadile. Edinburgh´ filosoofina on ta oma seisukohtades kindel. Ta võib retsenseerida raamatut pealkirjaga „Kõlvatuse kiituseks” tulise eetikajüngrina, ent reaalne elu on… veidi teistsugune, eriti kui mängu tuleb Jamie, noorem mees, kes oleks pidanud abielluma Isabeli vennatütre Catiga. Jamie võluvus tekitab Isabelis ebamugavust ja eetilisi kõhklusi. Kui Cat sõidab Itaaliasse puhkama, lubab Isabel tema delikatessipoe eest hoolitseda. Avastanud, et üks klientidest, kellele on hiljuti siiratud süda, tundub mäletavat asju, millel pole ratsionaalset seletust, sukeldub Isabel pikemalt mõtlemata ohtlikku uurimistöösse. Samal ajal tuleb tal aga võidelda ka kiusatusega, mis satub ta teele mitmes erinevas vormis, näiteks šokolaadi või hurmavate itaallaste kujul. Alexander McCall Smith on kirjutanud üle kaheksakümne raamatu mitmesugustel teemadel. 1999. aastal saavutas ta ülemaailmse tuntuse raamatusarjaga „Esimene daamide detektiiviagentuur”. Seejärel pühendus ta ilukirjanduse kirjutamisele, mille tulemusena on ilmavalgust näinud ka sarjad „Scotland Street 44” ja „Corduroy Mansions”. Isabel Dalhousie juhtumitest on eesti keeles varem ilmunud "Pühapäevane filosoofiaklubi"

Alexander McCall Smith

SГµbrad, armukesed, ЕЎokolaad

1

Mööda tänavat, mis kulges piki Edinburgh’ selgroogu, liikus aeglaselt mees, seljas Harris Tweedi pruun mantel – kaherealine, kolm väikest nahkkattega nööpi varrukamansettidel. Ta oli teadlik kajakatest, kes olid rannikult siia kandunud ja sukeldusid alla munakividest sillutisele, et korjata üles palakesi, mille oli sinna pillanud keegi, kes oli kalaga hooletult ümber käinud. Nende kisa oli tol hetkel kõige valjem heli sellel tänaval, sest liiklust seal eriti ei olnud ja linn oli ebaharilikult vaikne. Oli oktoober, hiline hommikupoolik ja inimesi oli vähe liikvel. Teisel pool teed oli üks poiss, viletsas riietes ja sassispäine, talutamas koera improviseeritud jalutusrihma otsas – selleks oli võetud pikem köiejupp. Paistis, et koer, väiksemat sorti Šoti terjer, ei tahtnud eriti poisiga kaasa minna ja vaatas korraks mehe poole, just nagu anuks teda sekkuma ning sellele tirimisele ja sikutamisele lõppu tegema. Küllap on pühak olemas ka selliste koerte jaoks, mõtles mees – pühak sellistele koertele nende väikestes vanglates.

Mees jõudis St Mary’s Streeti ristmikule. Temast paremal oli tänavanurgal kõrts, World’s End – see oli koht, mille püsikundedeks olid viiuldajad ja lauljad –, temast vasakul tegi Jeffrey Street käänaku ja sukeldus Põhjasilla kõrge kaare alla. Majade vahelt nägi ta paistmas Balmorali hotelli katusel lehvivaid lippe: Šoti lipu valge diagonaalrist sinisel taustal, Suurbritannia lipu tuttavad diagonaaltriibud. Põhjast, Fife’i poolt puhus kõva tuul, mis pani lipud uhkelt postidest eemale hoidma, nagu tuult lõikava laeva ninas. Ja selline, mõtles ta, ongi Šotimaa: väike laev ninaga mere poole, väike laev tuulte pillutada.

Ta läks üle tänava ja jätkas mäkke ronimist. Ta möödus kalakaupmehest ja tolle tänava kohale üles riputatud kalakujulisest kullatud sildist, ja hoovisissepääsust, ühest neist väikestest kivistest käikudest, mis tänavalt sisse pöörates korterite alt läbi viivad. Ja siis oligi ta seal, kuhu jõuda tahtis, Canongate’i kiriku ees, kõrge viilkatusega hoone kõrval, mis asus kõigest paar sammu peatänava joonest eemal. Katuse kohal, helesinise taeva taustal väga selgelt väljajoonistuvalt, oli kiriku vapp: kullatud hirvesarved samamoodi kullatud ristil.

Ta astus väravast sisse ja vaatas üles. Kõrge viilkatuse järgi võiks vabalt arvata, et oled Hollandis, mõtles ta, kuigi liiga palju oli seda, mis tuletas meelde Šotimaad – tuul, taevas, hall kivi. Ja siin oli ka see, mida ta oli tulnud vaatama, see kivi, mida ta külastas igal aastal ühel ja samal päeval – päeval, mil see luuletaja oli kahekümne nelja aasta vanus