See teeb haiget
Adam Kay
Adam Kay töötas arstina Londonis kuus aastat, enne kui dramaatiline juhtum sundis ta uut karjääri valima. Ta pidas kõigi nende aastate jooksul päevikut ning selle põhjal sündiski käesolev pisarateni naljakas ja vägagi mõtlemapanev teos, mis valgustab halastamatu aususega arstielu tagamaid, kõigi selle rõõmude ja murede, ohverduste, hulluksajava bürokraatia ja raputavate selgushetkedega. See on armastuskiri kõigile neile, kelle kätes võib ühel hetkel olla sinu elu.
Originaali tiitel:
Adam Kay
„This is Going to Hurt: Secret Diaries of a Junior Doctor“
Picador / Pan Macmillan, 2017
Eestikeelne tõlge © Krista Kallis ja Tänapäev AS, 2018
Toimetanud Marje Mändsalu
Kujundanud Virge Ilves
ISBN 978-9949-85-324-3
ISBN 978-9949-85-404-2 (epub)
www.tnp.ee (http://www.tnp.ee)
TrГјkitud AS Pakett trГјkikojas
Jamesile
tema kГµhkleva toetuse eest
Ja minule endale,
kelleta see raamat poleks olnud vГµimalik
Austusest oma sõprade ja kolleegide privaatsuse vastu, kes võib-olla ei soovi, et neid ära tuntaks, olen muutnud mitut isiklikku detaili. Patsientide konfidentsiaalsuse hoidmiseks olen muutnud kliinilist informatsiooni, mis võiks aidata inimesi identifitseerida, olen muutnud kuupäevi
ja isikud on anonГјГјmsed
.
Ehkki kurat teab, miks – nad ei saa mind enam kutse äravõtmisega ähvardada.
1 Töötasin palju sünnitusosakondades ja inimesed kipuvad meeles pidama kuupäevi, mil nende lapsed sündisid. [ ↵ ]
2 Üldiselt olen kasutanud vähem tähtsate tegelaste nimesid raamatust „Harry Potter”, seega asendanud ühe juriidilise õudusunenäo teisega. [ ↵ ]
SISSEJUHATUS
2010. aastal, pärast kuut aastat väljaõpet ja veel kuut haiglapalatites veedetud aastat loobusin oma tööst nooremarstina. Mu vanemad pole mulle siiani andestanud.
Möödunud aastal teatati mulle General Medical Councilist
, et nad kustutavad mu nime meditsiiniregistrist. See polnud just suur ehmatus, kuna ma polnud meditsiiniga tegelenud pool aastakГјmmet
, kuid emotsionaalsel tasandil oli selle elupeatГјki sulgemine kГјllaltki raske.
Samas oli see suurepärane uudis, sest nüüd sain juurde vaba ruumi: tühjendasin kodu vanast paberipahnast karp karbi järel, paberihunt hakkis toimikuid kiiremini kui Jimmy Carri kehastatud raamatupidaja. Üks, mille siiski surmasuust päästsin, oli mu väljaõppe portfoolio. Kõigil arstidel soovitatakse oma kliinilised kogemused üles tähendada, seda tegevust kutsutakse mõtestavaks praktikaks. Esimest korda pärast mitmeid aastaid seda materjali vaadates näis, et mu mõtestamispraktika seisnes minekus haigla puhkeruumi ja kõige, isegi pisinatukenegi huvitavana tundunud päevasündmuse kirjapanekus – nagu olnuks ma mingi meedikust Anne Frank (ainult mu ööbimispaik oli kordades kehvem).
Peale naljaka ja tavapärase, kehaõõnsustes leiduvate loendamatute objektide ja väiklase bürokraatia meenuvad mulle inimvaenulikud töötunnid ning kolossaalne mõju, mida nooremarstiks olemine mu elule avaldas. Nüüd tagasi vaadates tundub see, mida minult oodati, äärmuslik ja ebamõistlik, ent tollal ma lihtsalt aktsepteerisin seda kui osa oma tööst. Oli hetki, mil ma poleks võpatanud selliste sissekannete peale nagu „ujus Islandile naistenõuandlasse” või „pidi täna sööma helikopteri”.
Umbes sel ajal kui mina kõike oma päevikute kaudu uuesti läbi elasin, sattusid praegu ja siin tegutsevad nooremarstid poliitikute tule alla. Paratamatult tundsin, et arstidel on raske oma lugu rääkida (arvatavasti seetõttu, et nad teevad kogu aeg tööd), ja mind pahandas, et avalikkus ei kuule tõtt sellest, mida arstiks olemine tegelikult tähendab. Selle asemel et õlgu kehitada ja tõendusmaterjal ribadeks hakkida, otsustasin tasakaalu mõttes midagi ette võtta.
Ja siin nad siis on: päevikud, mida pidasin riiklikus tervishoiuteenistuses töötades, koos valukohtade ja kõige muuga. Mida tähe