Linnud, loomad ja sugulased
Gerald Durrell
See on Gerald Durrelli Korfu triloogia teine raamat, kus jätkub esimesest raamatust Minu pere ja muud loomad tuttavaks saanud perekonna elu Korfu saarel. Kes loeb neid koomilisi episoode noore Gerry elust, sel tuleb kindlasti nõustuda tema vanema venna Lawrencei sõnadega - nii juhtubki teismelise poisiga, kel lastakse vabalt ringi uidata ja täiskasvanute jutte-tegemisi pealt kuulata. Eriti veel, kui sel poisil juhtub olema vankumatu missioon läbi uurida terve maalilise Korfu saare floora ja fauna ning see koju kaasa tassida. Nii ongi Durrelli-perekonna maja ühekorraga loomaaed, lahkamisruum-laboratoorium ja surnukuur. Muidugi pole Gerry ainus, kel Durrellite maja lustaka ja hullumeelse õhustiku loomises oma roll. Kahtlemata annavad oma panuse ka perekond ja Larry ekstsentrilised sõbrad.
Gerald Durrell
Linnud, loomad ja sugulased
VESTLUS
Seljataga oli karm talv, ja isegi siis, kui kevadel oli õigus hakata võimust võtma, tuli krookustel, kelles näis elavat liigutav ja kõigutamatu usk aastaaegadesse, raskelt rajada oma teed läbi õhukese lumekooriku. Taevas oli madal ja hall, valmis iga minut valla päästma järgmist lumesadu, ja lõikav tuul ulus ümber maja. Kõike kokku võttes polnud ilmastikuolud sugugi ideaalsed perekonna kokkutulekuks, seda enam, et tegemist oli minu perega.
Mul oli kahju, et kui nad kõik esimest korda pärast sõda Inglismaale kokku tulid, võttis neid vastu peaaegu lumetorm. See ei toonud esile nende paremaid iseloomuomadusi, vaid tegi neid veel tundlikumaks, kergemini haavatavaks. Oli vähe tõenäoline, et neil jätkuks kannatlikku meelt kellegi teise vaatepunkti ärakuulamiseks peale enda oma.
Nagu tusane lõviperekond olid nad kogunenud kamina ette, kus põles nii ere tuli, et võis karta korstna süttimist. Mu õde Margo oli tuleohtu just suurendanud, sest oli aiast sisse lohistanud väikese kuivanud puu ja selle ladva kaminasse lükanud, samal ajal kui tüveots kaminavaibal lebas. Ema kudus, kuid ta pisut äraoleva näoilme ja vahetevahel nagu vaikses palves liikuvate huulte järgi võis aimata, et tegelikult oli ta ametis homse lantši menüüga. Mu vend Leslie oli enda peitnud tohutu ballistikaalase käsiraamatu taha, kuna vanem vend Lawrence, seljas allakeeratud kaelusega pullover, nagu põhiliselt kalurid kannavad (mitu numbrit suurem), seisis akna juures, nuusates lörinal nina suurde punasesse taskurätikusse.
„No tõepoolest, see on lihtsalt kohutav maa,” ütles ta, sõjakalt meie poole pöördudes, justkui olnuks me kõik siinse kliima eest otseselt vastutavad. „Vaevalt saad jala Doveris maha panna, kui põrkad kohe igasuguste pisikute barrikaadi vastu. Kas te mõistate, et see on mu esimene nohu kaheteistkümne aasta jooksul? Lihtsalt sellepärast, et mul oli aru peas nendest pudingusaartest eemale hoida. Kõikidel, keda seni olen kohanud, on nohu. Paistab, et Briti saarte kogu elanikkond ei teegi aasta algusest kuni lõpuni absoluutselt midagi muud, kui loivab ringi ja aevastab teistele näkku... nagu mingi nakatamise ringmäng. Mis võimalust on üldse kellelgi siin ellu jääda?”
„Ainult sellepärast, et sinul on nohu, pead sa end üleval, nagu oleks maailma lõpp käes,” ütles Margo. „Ma ei saa aru, miks mehed alalõpmata tühjast asjast sellist kära teevad.”
Larry heitis talle oma vesistest silmadest rambe pilgu. „Teie kõikidega on see häda, et teile meeldib märtrit mängida. Mitte keegi, kel pole masohhistlikke kalduvusi, ei jääks siia... sellesse viiruste paradiisi. Te olete kõik stagneerunud, teile meeldib siin selles haigustemeres püherdada. Inimestest, kes pole midagi muud näinud, võib veel aru saada, kuid teil kõigil on ju Kreeka päikese maitse suus, te peaksite paremini teadma.”
„Jah, kallis,” sõnas ema vaigistavalt, „sa tulid lihtsalt halval ajal. Siin võib väga kena olla, sa ju tead. Näiteks kevadel.”
Larry jГµllitas tema poole.
„Mul on muidugi väga vastumeelt sind sinu Rip Van Winkle’i[1 - Rip Van Winkle – Washington Irvingi (ameerika kirjanik, 1