Leskede klubi. ArmulauamГµrv
Eha Veem
Leskede Klubi, ühe Eestimaa küla krapsakate pensionäride sõpruskonna vastu on saatus armuline olnud: lisaks bridžimängus teravdatud mõistusele ja suurepärasele tervisele veeretab elu nende päevadesse väljakutseid, mis erinevalt „Midsomeri mõrvade“ järjekordse osa nautimisest diivanil nõuavad reaalset nutti ja julgust ja veidi seiklusvaimu. Laip kirikus, kadunud teismeline, vana piirivalvetorni väisav salapärane isik ja kõige krooniks haihtunud armulauakarikas ...
Toimetanud Helen Kõrgesaar Kujundanud Tuuli Aule © Eha Veem © Tänapäev, 2018 ISBN 978-9949-85-360-1 ISBN 978-9949-85-409-7 (epub) www. tnp.ee Trükitud AS Pakett trükikojas Kõik sündmused, kohad ja tegelased on välja mõeldud ning sündmused, mis toimuvad Eestimaa tuntud paikades, ei ole tegelikult seal aset leidnud. Autor
1. PEATГњKK
Kell oli kolmveerand kümme, kui Emma, Elle ja Maret Sepa kämpingusse jõudsid. Pannud rattad värava kõrval seisva väikese registraatorimajakese juurde rattahoidlasse, vaatasid nad Katrini järele ringi. Just Katrin, Sepa kämpingu perenaine, oli süüdi selles, et nad täna siin olid. Pühapäeval, 28. juunil kell kümme pidi kämpingus algama terve nädala vältav stressist vabanemise kursus.
Paar nädalat tagasi oli Katrin Emmale helistanud ja pakkunud talle võimalust laagrisse tulla. Nimelt olid laagri korraldajad lubanud kämpingu pererahval, keda oli kokku neli inimest, nende tegevustest soovi korral osa võtta. Katrini abikaasa ja kaks teismelist poega ei tahtnud säärasest kursusest kuuldagi, pidades seda mingiks järjekordseks naiste kapriisiks. Kuna Katrinil oli luba peale enda veel kolm inimest kaasa tuua, pakkuski ta Emmale kui vanale kolleegile seda võimalust. Katrin oli Parmoja põhikooli inglise keele õpetaja, Emma aga õpetas veel mõni aasta tagasi seal matemaatikat. Emma kutsus omakorda kaasa õed Lilleväljad, Elle ja Mareti, kes tundsid igasuguste kursuste vastu alati suurt huvi. Nii olidki nad nüüd kolmekesi kohal, täis põnevust ja entusiasmi.
Osa nende tulevasi kursusekaaslasi oli juba väikese laululava ees pinkidel istet võtnud. Et Katrin naistele esialgu silma ei puutunud, suundusid nemadki sinna ja võtsid pinkidel kohad sisse. Nende taga, viimasel pingil istusid kaks 16–17-aastast tütarlast, kes, peadpidi koos, oma mobiile näppisid ja aeg-ajalt naeru kihistasid. Paar rida neist eespool moodustasid paarid kaks keskealist trullakat lillelistes kleitides naist, päikeseprillid ees ja kirjud suvemütsid peas, noormees ja neiu, kes teineteisel õrnalt ümbert kinni hoidsid, ja kaks arvata kahekümnendates aastates naisterahvast, kellest üks paistis olevat sportlikuma kehaehitusega, isegi atleetlik, ja teine saledamat tüüpi. Laagrisse oli palutud tulla kahekaupa, et keegi ei tunneks ennast üksikuna. Emma paariliseks pidi olema Katrin.
Kümme värvilist puidust kämpingumajakest seisid ilusas sirges rivis veidi eemal metsaservas, nende keskel asetses suurem, niinimetatud peamaja söögitoa, kööginurga, duširuumide ja tualettidega. Ühe lilla majakese uks avanes ning sealt astusid välja kurvikas viiekümnele liginev kena blondi poisipeaga naine ja keskmist kasvu väikese õllekõhuga turd mees. Emma ei uskunud oma silmi, kui tundis mehes ära uurija Terase, kellega tal eelmisel aastal oli juhtumisi au olnud Parmojal tutvuda. Jaak Teras oli nimelt Emma naabrimehe Rolf Veinmanni poja, samuti pealinnas uurija ametit pidava Veiko sõber.
Ka uurija Teras oli Emmat märganud ja naeratas talle sõbralikult nagu vanale tuttavale.
„No vaata, kui kena!” tervitas ta Emmat kättpidi. „Teie ka siin, proua Born.”
„Emma,” tuletas Emma uurijale meelde.
„Sobib. Ja minule võiks ka edaspidi Jaak öelda. Saage tuttavaks, minu naine Helen.” Naised vahetasid käepigistuse ja Emma tutvustas omakorda õdesid Lillevälju, kes juba uudishimulikult Emma tuttavaid piidlesid.
Pikemalt ei olnud neil aega mõtteid vahetama jääda, sest peamaja poolt lähenes neljane seltskond: liibuvas spordidressis heleda hobusesabaga s