Niguliste
Teet Kallas
Teet Kallase romaani „Niguliste” tegevusajaks on kuuekümnendad aastad, peategelasteks neli sõpra, kes ühel või teisel määral kannavad toonase vaimsuse – aga ka naiivsuse – pitserit. See on romaan noorusest, ent mitte ainult. Ei teadnud ju keegi neist näiteks 1967. aastal täpselt öelda, et juba on ta saabunud, kafkalik stagnatsiooni-periood, mille kätte murenesid mitmed põlvkonnad – ka „Niguliste” elu-ummikus kangelased.
Kallas Teet
Niguliste
EessГµna asemel
pean tarvilikuks väikest selgitust.
Romaani „Niguliste” esimene, autori arvates (aga loomulikult!) ka lõplik variant valmis aastatel 1967–1972. Pikk periood, mis ei tähenda siiski, nagu oleksin seda raamatut palehigis ning hingetulvas kirjutanud viie aasta vältel ööd ja päevad järjest. Kaugel sellest – mul polnud säärast võimalustki. Aeg 24. ja 29. eluaasta vahel on ehk kõige heitlikum mu biograafias. Ei hakka siinkohal pikalt pihtima; mis oli, see oli. Ütlen vaid, et tol kaugel „isiklikul viisaastakul” olin endaga mitu korda tõsiselt puntras. Hädas olid minuga teisedki. Kes avitas, kes karistas… Autori ootamatu elumuudatuse tõttu lahutati ta umbes aastaks ka „Niguliste” käsikirjast, arvata 150–180 algvariandi leheküljest. Millistes salaseifides käsikiri täpselt puhkas, jääb minu poolt vist välja uurimata, suure kauplemise peale sain selle viimaks 1970. aasta hilissügisel kätte Eesti NSV ülemkohtu arhiivist.
Eluheitlused nendeks, mis nad olid. See kõik on ainult üks „Niguliste” valmimise subjektiivseid foone, mis ei tohiks lugejat mingil moel mõjutada. Tõe huvides olgu lisatud, et tegelikult kirjutasin ju neil aastatel küllaltki palju, kaootiliselt ja teinekord lausa olude kiuste või koguni nende absoluutsel puudumisel. Enamasti novelle ja artikleid, sekka sahtliluulet, aga ka endale üllatuseks ühe hea hooga mahuka romaan-revüü „Heliseb-kõliseb…” (ning just nimelt 1969–1970, ilmunud 1972). Kus ja kuidas see toimus, reserveerin mõneks tulevaseks süžeeks. Aga selle romaan-revüü tõttu ei saanudki „Nigulistest” noore prosaisti esimest täismõõtu romaani, olgu või käsikirjas, nagu ise olin eeldanud. (Varem olin kaks alustatud romaani pooleli jätnud, ilmselt oli noorusjultumusest siiski vähe, et mingitki elutarkust vajavast žanrist üle käia; ilmunud pikemaid jutustusi ma aga lühiromaanideks nimetada ei taibanud.)
„Niguliste” juurde asusin ühe kümnendi lõpul ja teise algul mitut puhku, tavaliselt ikka pärast pikki pause. Mõned peatükid valmisid palanguliselt, teised väga vaevaselt, ajasid ahastusse, suubusid ummikusse. Küllap raiskasin liiga palju energiat suhteliselt keeruka vormistruktuuri peale. Enda meelest kirjutasin kollaažromaani, siis olid nad meil moodi tulemas. Aga õieti kirjutasin ma lihtsalt üht kirjut raamatut ja asi polnud üldsegi vormis. Jah, võisin ma siis uskuda, et keeruline pole mitte vorm, vaid keeruline ja kohati täiesti absurdne oli elu ise, keskkond, kus elasime, mina ja mu sõbrad. Samas ei kirjutanud ma sugugi mingit boheemliku sõprusringi kroonikat. Esimesed kirjanikutundmused olid juba üle elatud, kroonika aga tundus vähemalt mulle tollal millegi täiesti kunstivälisena (!?). Üritasin siiralt (võib-olla süüdimatult?) fikseerida mingit ühtset põlvkonnaseisundit, ainult sellele ainuomaseid fluidumeid, änge, sööste, ilmselt ka mingeid ohusignaale, mida me küllap juba siis teele saatsime – jah, aga kuhu? Loomulikult teadsin ma juba siis, et rääkida põlvkonnast kui millestki vaimselt monoliitsest on naeruväärne, kõnelda terve põlvkonna nimel aga lihtsalt häbitu. Teadsin, ent pole välistatud, et mõnel leheküljel unustasin selle ära.
Kindlasti oli asi ka selles, et olin liialt oma ainestikus sees. Nüüd, palju aastaid hiljem koltuvaid lehekülgi üle lapates tänan õnne, et päris valedele jälgedele nooruslik intuitsioon mind siiski ei juhtinud, – ja asi seegi. Ja muidugi teadsin ma 1972. aastal märksa enam kui 1967-ndal.