On nagu pole

Alan Adojaan

"Debüütromaanis „On nagu pole“ kirjeldab Alan Adojaan enda uskumatuid ja hullumeelseid seiklusi ning analüüsib oma kummalisi suhteid ja veidraid inimkaraktereid. Nende otsa komistab ta millegipärast pidevalt, trippides ringi lõbu, töö ja armastuse otsinguil. Esimeses osas sööstab autor tundmatusse Brasiilias ning pärast seda, kui ta ühe päevaga miljoni kaotab, lähevad asjad ainult hullemaks. Üks absurdne juhtum ajab teist taga. Alan tutvub vulgaarse džässidiiva, gangsterite ja pärakupostiljoniga, korraldab Rios tänavaröövi, peab lahinguid Cabo Frio ahvidega, kohtab eestlasi, külastab erinevaid patuurkaid ja riskib eluga. Sellele järgneb veidi rahulikum periood Hollandis, kuhu autor läheb oma kriisi seljatamiseks ülikooli õppima. Hollandis võitleb ta tuvidega ja rongifirmaga, põletab närve Briti lehmikuga, armub itaalia tüdrukusse. Pärast magistrikraadi omandamist järgnevad taas hullumeelseid juhtumisi täis Brasiilia-reisid. See raamat viib sind lennule kohtadesse või olukordadesse, kuhu tavaline inimene ei satu ja lajatab mõnusa huumori, äraspidise elufiolosoofia ning omapärase maailmavaatega. Konkurentsitult selle aasta lõbusaim lugemine. *** „Nendeks õhtuteks, kui sulle jälle öeldakse, et „osta endale elu“. Kui ei jaksa, ei taha, ei viitsi elu osta. Aga tahaks ikkagi teada, tunda, vaadata maailma. Mugavalt. Kodust lahkumata. Nendeks õhtuteks osta endale Alani raamat.“ Kaur Kender „Alan kirjutab esimesel leheküljel, et see pole reisiraamat, roadmovie käsikiri, eneseabiõpik, autobiograafia, naljaraamat ega armastuslugu või sügav sisekaemus. Aga see raamat on kõike seda ja rohkemgi veel!"" Evelin Võigemast

Alan Adojaan

On nagu pole

Emale, kelle taluvusel on ka piirid. Ent need on väga avarad

Merikesele ja Tiinale, tänu kellele see raamat sündis. Leelole, Andrusele, Markile, Inkile, Heikile, Siimule, kes aitasid sünnitada

TГ„NUD

EELLUGU

See pole reisiraamat, kaugel sellest. See pole roadmovie käsikiri, oh ei. Pole see ka mingi eneseabiõpik, kindlasti mitte. See ei ole autobiograafia, hahaha. See ei taha olla sugugi naljaraamat. See on üsna kaugel armastuslooks nimetamisest. Üldse mitte kohe pole see sügav sisekaemus. Kindlasti pole need lood siin kaante vahel välja mõeldud. Nüüd Sa tead, mida see raamat pole.

Minu elu on suuremas osas kulgenud üles-alla tsüklitena. Head ja halvad ajad vahelduvad pidevalt nagu naiste tujud, börsitrendid või aastaajad. Stabiilsus ja rutiin on minule täiesti tundmatud mõisted. Kuigi ilmselt ka kogu universum on üles ehitatud tsüklilistele protsessidele, nii et selles pole tegelikult midagi imestamisväärset ega erilist. Igal juhul käib see üles-alla perioodilisuse rütm mul üsna regulaarselt läbi elu. Kui kolm aastat on kõik ülesmäge läinud ja mingit suuremat paska pole juhtunud, siis muutun ma rahutuks ja ärevaks, hakkan kõike kahtlustama ja valmistun suuremaks litakaks.

Ega see kunagi ka tulemata pole jäänud. Olen õppinud märke lugema ning avastanud, et teatavaid katalüsaatoreid või sisendimpulsse asjade eskaleerumiseks või plahvatuseks olen teinekord ka ise andnud. Või noh, alateadlikult võib-olla alati. Sest mul on vaja vaheldust, uusi emotsioone, asukohavahetust, uusi inimesi, suhteid ja väljakutseid. Täna on see kõik nagu arusaadavalt oma kohale asetunud ja põhjus-tagajärg seosed on mõistetavad. Kunagi aga tundus kõik mingi kurja kõrgema plaanina, mis on võtnud nõuks mind karistada iga kord, kui liiga hästi hakkab minema, ning seab mu teele keerulisi ülesandeid hullumeelsete suhete, erinevate pahanduste ja kohustuste näol. Võib-olla see kõik ongi osa suuremast plaanist ja eksamineerimisest – seda ilmselt ei saa kunagi teada kuskilt ametlikust instantsist. Igal juhul on see aastatepikkune raskuste ja premeerimiste kadalipp mind muutnud oluliselt paremaks inimeseks, kui olin näiteks keskkooli ajal, mil ilmselt paljud mind vihkasid. No eks ma olin vastik tüüp ka sel ajal, tuleb tunnistada. Aga õnneks elu paneb aja jooksul paika ka