Uno Naissoo. PГµgene, vaba laps!
Jaak Ojakäär
Valter Ojakäär
Uno Naissoo, andeka helilooja, mitmekülgse muusiku, džässifestivalide korraldaja, muusikaõppejõu, mitmete ansamblite organisaatori ja juhi elutöö ei vaja pikki ja igavaid akadeemilisi ülevaateid ega kommentaare. Tema eest kõneleb tema looming, tema ideed elavad edasi arvukates õpilastes ja nende loomingus, tema algatatud ürituste jätkuvuses ja populaarsuses. Tema säravat, alati heatahtlikku ja leebet isiksust tundsid ja mäletavad paljud. Mälestuskildudest koosneb seegi, Eesti levimuusika grand old man’i Valter Ojakääru ja tema poja, samuti tuntud muusikapublitsisti Jaak Ojakääru koostöös valminud raamat, mis võimaldab pilguheite ka Uno Naissoo elu neisse soppidesse, mis seni on laiema üldsuse eest varjule jäänud.
Jaak Ojakäär, Valter Ojakäär
Uno Naissoo. PГµgene, vaba laps!
Uno Naissoo. PГµgene, vaba laps!
Alustuseks
Hakates kirjutama Uno Naissoo postuumset elulooraamatut, tuleb kГµigepealt Г¶elda, kes ta oli, mida ta endast kujutas ja miks on vaja temast kirjutada.
Raimond Valgre puhul oli asi lihtne. Ta on juba rohkem sümbol kui lihtsalt helilooja. Tema puhul oli tegemist aksioomiga, tõestust mittevajava väitega: Valgre oli eesti levimuusika silmapaistvaim meloodiameister, kes astus esimesena rahvaliku laululoomingu radadelt moodsamasse helisfääri, ammutades inspiratsiooni Saksa ja Ameerika lööklauludest, kuni leidis omaenese ütlemisviisi.
Mõningase lihtsustamisega võib öelda, et Valgre suunda esindas ka tema kaasaeglane Boris Kõrver, kelle varane väärtuslik laululooming jäi tundmatuks läände pagenud sõnadelooja tõttu, nooremaist aga Arne Oit, Kustas Kikerpuu, Arved Haug, Horre Zeiger jt. Polnud Valgre süü, et tema laululooming jäi kuni sõja-aastateni praktiliselt tundmatuks. Sama võib öelda Kõrveri kohta, sest neil kummalgi polnud laule heliplaatidel, mis nende loomingut oleksid kodudes või raadios tutvustanud.
Uno Naissoo oli, nagu kõik eespool mainitud, võlutud ameerika džässist, kuid ta asetas oma loomingu raskuspunkti mitte sedavõrd meloodiale kui harmooniale ja vormikujundusele. Tehes loomingus esimesi samme, kujunes temast üheaegselt helilooja ja teoreetik. Tema laulud pole alati kergelt omandatavad, tema siht polnud kirjutada igal nurgal kõlavat lööklaulu, tema ideaal oli muusikaliselt kõigiti täiuslik vokaalteos.
Nii näeme temas eesti levilaulu ja instrumentaalmuusika teise tiiva alusepanijat, kellest on mõjusid saanud Olav Ehala, Lembit Veevo, Rein Rannap ja paljud rokipõlvkonna noored.
See, et Uno Naissoo on eesti tänapäevase džässi isa, leiab tagapool rohket tõestust, siinkohal mainigem vaid, et Nõukogude Liidus oli ta tuntuim eesti džässimuusik. Teda mainis Aleksei Batašov oma raamatus „Советский джаз” (1972) seoses tema algatatud festivalidega Tallinnas, mis said eeskujuks teistele linnadele NSV Liidus, kaasa arvatud Moskva ja Leningrad. Aleksandr Medvedjevi koostatud kogumikus „Советский джаз” (1987) on talle ainsana eestlastest pühendatud eraldi peatükk.
Tema „Improvisatsioonid eesti teemal” kõlas Moskva raadio noortesaadete signatuurina ja seda mängis BBC saates Bruce Turneri orkester, tema džässipalu plaadistas – esimesena välismaal – soomlase Olli Häme orkester. Kaheksa tema instrumentaalpala (partituur ja hääled) avaldas kirjastus Muzõka (1965). Seegi oli toona lausa erakordne nähtus.
VГµime kГјsida: kas Uno Naissoo oleks pidanud keskenduma Гјksnes laululoomingule, killustamata end saja muu tegevusega?
Kahtlemata oleks suurenenud tema niigi mahukas vokaalpank paljude uute lauludega. Ent olles oma loominguga tavakuulaja maitsest ja ka vastuvГµtuvГµimest sammukese ees, poleks ta jäänud peatuma valitud teel, et kuulajat jГ¤rele oodata. Idealistina keeldus ta tunnistamast, et mööda oli saanud Cole Porteri peene harmooniaga laulude aeg. Realistina leppis ta paratamatusega, et maailmas ja peagi ka Eestis vГµidutsesid biitlid, ja et Гјsna pea tulid ka disko- ja masinamuusika kliЕЎeed, mis Г