Kolmas silm. Essee ilusast maastikust

Juhan Maiste

Tartu Ülikooli ja Eesti Maaülikooli professori Juhan Maiste raamat on pühendatud maastikule kui esteetilisele fenomenile, selle kujunemisele ja tõlgendamisele läbi erinevate mõtte- ja kunstivoolude Kreekast tänapäevani. Keskseks mõisteks maailmast ja maastikust kui selle ühest võimalikust peegeldusest aru saamisel ja loomisel on ilu, mis avab inimeses kolmanda silma, mille kaudu maailm meie ümber muutub mitte üksnes rikkamaks, vaid ka sügavamaks, Maastik toob nähtava varjust esile nähtamatu. Maastik annab meie eksistentsile tähenduse ja sunnib peatuma teose ees. Kunsti abil me üksnes ei õpi maailma tundma, vaid loome seda. Maastik on meie vaimu üks suurimaid saavutusi.

Juhan Maiste

Kolmas silm Essee ilusast maastikust

Mitte ainult filosoofia, vaid ka kaunite kunstide põhieesmärk on lahendada eksistentsiprobleem, sest igas vaimus, mis korraks maailma objektiivsele vaatlemisele andub, on aktualiseeritud püüd – olgugi peidetud ja ebateadlik – mõista asjade, elu, eksistentsi olemust.

В В В В Arthur Schopenhauer, Kunstidest.

I VAIMU MAASTIKUD

„Olen veendunud selles, et maa on tohutult suur ja ala, kus elame meie – Phaisisest Heraklese sammasteni – on vaid kübe. Justkui sipelgad või konnad soos elutseme meie oma mere ümber ja mujal elavad samamoodi paljud teised paljudes teistes paikades. Ja kõikjal üle maa on palju nõgusid ja orge, erinevaid vormilt ja suuruselt, kuhu on kokku voolanud vesi ja udu ja õhk. Maa ise aga on puhtana puhtas taevas, milles on tähed […]. Räägitakse, […] et kui maad vaadata ülalt, näeb ta välja nagu kaheteistkümnest nahatükist pall, kaetud kirjude värvidega. Siinsed värvid, mida kasutavad kunstnikud, oleksid neist justkui näited. Seal aga paistab, et kogu maa on taolistest värvidest, ent veel palju kirkamatest ja puhtamatest kui siinsed. Üks on purpurne, imeliselt ilus; teine kuldne; kolmas valge, valgem kui kips või lumi, ja nii on ta pinnal ka teised värvid, ainult et neid on rohkem ja nad on ilusamad kui need, mida oleme näinud. […] Nagu on värviline maa, nii vastavalt ka taimed, mis temast kasvavad: puud ja lilled ja viljad; samamoodi ka mäed ja kivid, mis on siledamad, läbipaistvamad, kaunima värviga. Siinsed armastatud kalliskividki on sealsete tükid: karneoolid, jaspised, smaragdid, kõik need. Ent seal on kõik kivid kalliskivid ja palju ilusamad veel. Ja põhjus on, et kivid on puhtad, nad ei ole kulunud ega rikutud erinevalt siinsetest, mille on hävitanud roiskumine ja sool meie nõkku kokku kokkuvoolanud setetest, mis on inetuse ja haiguste allikas kividele ja maale, elusolendeile ja taimedele.”[1 - Platon, Phaidon, 109 b, 110 c, e.]

KГµige enne on idee

Kuidas kõik sai alguse, ei ole teada. Enne kõike oli idee, väidab Platon. „Vaid Jumala vaim hõljus vete kohal”, öeldakse Vana Testamendi algusridades (I Ms 1:2), otsatu ja piiramatu tühjus, sündimatu ilmaruum, kus aeg mõõtis aastamiljoneid, mille puhul sekundid on samavõrra pikad kui minutid ja minutid samavõrra lühikesed kui aastad. Sest kuni pole kedagi, kes ütleks, milline näeb maailm välja väljastpoolt, ei ole kõigel sellel, mida peame ajaks ja ruumiks, tähtsust. Eksistentsi jätkumine nõuab kedagi, kes eksisteeriks, ja sellest, mis olemas, aru saaks. Ma oletan siis, et mitte Jumal, kes on ühtlasi tõe allikas, vaid mingi kuri deemon, kes pole vähem võimas, kui ta on petlik, on rakendanud kogu oma jõu minu eksitamiseks; ma mõtlen, et taevas, maa, värvid, kujud, helid ja kõik muud välised asjad pole muud kui pettekujutelmad ning unenäod, mille on loonud kuri deemon selleks, et püüda lõksu mu kergeusklikkus; ma mõtlen, et mul pole käsi, pole silmi, pole liha, pole verd ega meeli ning ometi usun ma vääriti, et mul on kõik need asjad.[2 - Rene Descartes, Principia philosophiae (1644), tsiteeritud: Oets Kolk Bouwsma, „Descartes’i deemon”, tõlkinud Bruno Mölder, Akadeemia, 12 (2004), 2668– 2669.]

Küsimusele, kas maailm eksisteerib väljaspool meie ettekujutust,